Lavastaja: Elmo Nüganen. Kunstnik: Ivars Noviks (Läti). Tõlkija: Tatjana Hallap. Kostüümikunstnik: Rosita Raud (Leedu). Muusikaline kujundaja: Riina Roose
ja Jaak Jürisson. Mängivad: Katariina
Kabel, Henrik Kalmet, Karl-Andreas Kalmet, Piret Krumm, Jane Kruus, Liis Lass,
Pääru Oja, Märt Pius, Priit Pius, Kristiina-Hortensia Port, Maiken Schmidt,
Priit Strandberg ja Kaspar Velberg
Etendus 27.08.2011
Liiv. Kivid. Vesi. Sinine ja punane perekond. Kelmikas, multifilmilik muusikalahendus. Kärbes, kes viib hetkedeks Scapini tasakaalutusse olekusse, kõigutab tema oskuslikku kelmust. Autoritruu ja omanäoliste lahendustega lavastus, samas moliere´ilikult anekdootlik, asetub tobenaljakusse.
Kaksikute efekt sobib ideaalselt teostama Moliere´ile omast trikkide, kadumiste-ilmumiste jada. Külvatakse palju segadust, ent lugu laheneb iseenesliku kergusega: seebikalik õnn saabub sekundiga.
Kaksikutest on Märt Pius Scapini osas siiski loomulikum, tema helgem välisilme sobib Scapini kelmiliku olemusega paremini kokku kui võrrelda teda venna Priiduga. Priit Pius tundub olevat tammsaareliku tõsidusega - kare hääl, kindel hoiak ja rangem pilk - , mistõttu rollivahetus I vaatuses mõjub võõritavalt. II vaatus seob siiski I sujuvalt tervikuks ja toetab tervikuna vaadates hästi muutumisprotsesse ja tekitab vaatajasse vajalikku segadust.
Väga (!) omanäolised rollilahendused, tudengite vähesest lavakogemusest hoolimata ei tekkinud minus tunnet lavalisest ebakindlusest või kobatud viibimisest mänguplatsil. Kõik sobis. Rahvas plaksutab, publik tõuseb püsti - tänu!
Kordaminek on suuresti tänu õnnestunud huumoril, ent geniaalne on ka lähenemine tükile tervikuna, mis pani mind rahulolevalt lahkuma.
Praavo!
