Nero Urke Staar(!)

"Sisaliku tee" Tartu Uues Teatris

Genialistide klubis 06.11.2011

Mängivad: Katrin Pärn, Kristel Leesmend, Nero Urke

Autor-lavastaja Ivar Põllu
Kunstnik Kristiina Põllu
Valguskunstnik Taavi Toom

Urke Staar(!) on vaataja ees ühe lühikese stseeni jooksul. Tema kõige selgem ülesanne on luua esmalt silmaga katsutav kontrast Katrin Pärna staarkolleegi kõrvale ja tekitada konflikt. Viimasele ei pakuta aga enam lahendust. Lahendustele osutamine ei olegi selles  lavastuses oluline – miks teha kogu töö vaataja eest ära!?

Äkilisel lohakal-närvilisel sammul kannab Nero Urke end lavale. Ta hoiab käsi püksitaskus ja loobib ühte jalga teise ette, teadmata isegi täpselt millise nurga all see maha langema peaks. Ega see olegi eesmärk  - peaasi on liikumine. Esialgu enda ette, aga miks mitte ka tuldud teed tagasi. Edasi ja tagasi – närviliselt. Ta ei kõhkle oma teele suunda andes, aga samal ajal puudub tal ka kontroll:  lohakas järsk samm annab tema jalgadele taltsutamatu hoogsuse. Nero Urke Staar(!)i jalad viskuvad temast alati ühe sammu võrra liiga kaugele, nii et tükk tegemist on iseendale järele jõuda. Tahtlik iseeneslikkus ja nätsunärimine sildistub ülbuseks.

Urke peatub. Ta ei liigu kohalt, ent see ei tähenda ka, et ta seisaks: liikuv keha ja hoogsalt vahetuvad ilmed avaldavad vastupanu. Käed taskus, sirutab ta oma pika kaela kehast ette poole, suunates tähelepanunõudjana oma näo rätseplikku istet nautiva ükskõikse Katrin Pärna poole. Nätsunärija närv ei luba kaua ühe koha peale jääda.  Ruum on taas Urket täis, kuni näeme teda istumas, oma taltsutatud kahel jalal.

Urke ei kõnele oma endise staarkolleegiga samas keeles. Urke rollitäitmine saab alguse kiirusest – tema aeg ei kulge nagu Pärnal, vaid ulatub ettepoole. Teineteise mõistmatus on tajutav kõnevoorude kokkukõlamatus rütmis. Niisamuti avaldub arusaamatus Urke tobenaljakates näoilmetes, mis aeg-ajalt kontrollivad oma usutavust paarilise näol. Veenda üritades aimab ta ebaõnnestumist, mida laseb paista selgelt suurenenud silmade ja ebalevalt pendeldava pilguga. See leiab viimaks siiski enda ees toetuspinna. Ta otsib vastupanu. Söödab vastasele kergendust tundes tormakalt leitu, aimates ise kohe selle olematut suurust: enesekindlad viimase piirini avatud silmad kuivavad pettunult kokku. Ebakindlalt kogeledes ja otsitud ettevaatusega pöördub ta austatud kõrvalistuja poole, kes muutumatu rahuga  jääb üsna tihti oma algsesse suletud silmil rätseppositsiooni.

Takerduv-konarlik kõne ja kohati jõuetuks muutuv hääl saab ühel hetkel energilise hoo. Staariideoloogia eest võitleja ei luba kaaslase ebausul ruumis viibida. Toimekas ja katkematu kaitsekõne mõjub leebelt vägivaldse pealesurumisena.  Urke kitsad õlad on nüüd kahekordselt laiad ning väljasirutatud kael ja rangelt pingul selg pikendab tema ülakeha. Enam ei ole võimalik venida ega venitada. Kulminatsioon.  

Ruumis tiksub kaks kella. Üks lööb teisest kiiremini.