"Sisaliku tee" Tartu Uues Teatris
Genialistide klubis 06.11.2011
Mängivad: Katrin Pärn, Kristel Leesmend, Nero
Urke
Autor-lavastaja Ivar Põllu
Kunstnik Kristiina Põllu
Valguskunstnik Taavi Toom
Kunstnik Kristiina Põllu
Valguskunstnik Taavi Toom
Urke
Staar(!) on vaataja ees ühe lühikese stseeni jooksul. Tema kõige selgem
ülesanne on luua esmalt silmaga katsutav kontrast Katrin Pärna staarkolleegi
kõrvale ja tekitada konflikt. Viimasele ei pakuta aga enam lahendust.
Lahendustele osutamine ei olegi selles
lavastuses oluline – miks teha kogu töö vaataja eest ära!?
Äkilisel
lohakal-närvilisel sammul kannab Nero Urke end lavale. Ta hoiab käsi
püksitaskus ja loobib ühte jalga teise ette, teadmata isegi täpselt millise
nurga all see maha langema peaks. Ega see olegi eesmärk - peaasi on liikumine. Esialgu enda ette, aga
miks mitte ka tuldud teed tagasi. Edasi ja tagasi – närviliselt. Ta ei kõhkle
oma teele suunda andes, aga samal ajal puudub tal ka kontroll: lohakas järsk samm annab tema jalgadele
taltsutamatu hoogsuse. Nero Urke Staar(!)i jalad viskuvad temast alati ühe
sammu võrra liiga kaugele, nii et tükk tegemist on iseendale järele jõuda.
Tahtlik iseeneslikkus ja nätsunärimine sildistub ülbuseks.
Urke peatub.
Ta ei liigu kohalt, ent see ei tähenda ka, et ta seisaks: liikuv keha ja
hoogsalt vahetuvad ilmed avaldavad vastupanu. Käed taskus, sirutab ta oma pika
kaela kehast ette poole, suunates tähelepanunõudjana oma näo rätseplikku istet
nautiva ükskõikse Katrin Pärna poole. Nätsunärija närv ei luba kaua ühe koha
peale jääda. Ruum on taas Urket täis,
kuni näeme teda istumas, oma taltsutatud kahel jalal.
Urke ei
kõnele oma endise staarkolleegiga samas keeles. Urke rollitäitmine saab alguse
kiirusest – tema aeg ei kulge nagu Pärnal, vaid ulatub ettepoole. Teineteise
mõistmatus on tajutav kõnevoorude kokkukõlamatus rütmis. Niisamuti avaldub arusaamatus
Urke tobenaljakates näoilmetes, mis aeg-ajalt kontrollivad oma usutavust
paarilise näol. Veenda üritades aimab ta ebaõnnestumist, mida laseb paista
selgelt suurenenud silmade ja ebalevalt pendeldava pilguga. See leiab viimaks
siiski enda ees toetuspinna. Ta otsib vastupanu. Söödab vastasele kergendust
tundes tormakalt leitu, aimates ise kohe selle olematut suurust: enesekindlad viimase
piirini avatud silmad kuivavad pettunult kokku. Ebakindlalt kogeledes ja
otsitud ettevaatusega pöördub ta austatud kõrvalistuja poole, kes muutumatu
rahuga jääb üsna tihti oma algsesse
suletud silmil rätseppositsiooni.
Takerduv-konarlik
kõne ja kohati jõuetuks muutuv hääl saab ühel hetkel energilise hoo. Staariideoloogia
eest võitleja ei luba kaaslase ebausul ruumis viibida. Toimekas ja katkematu kaitsekõne
mõjub leebelt vägivaldse pealesurumisena.
Urke kitsad õlad on nüüd kahekordselt laiad ning väljasirutatud kael ja
rangelt pingul selg pikendab tema ülakeha. Enam ei ole võimalik venida ega
venitada. Kulminatsioon.
Ruumis
tiksub kaks kella. Üks lööb teisest kiiremini.