"Gizzelle", Tallinna Linnateater
Lavastaja:
Aleksander Pepeljajev. Dramaturg: Diana
Leesalu. Helilooja: Adoplhe Charles Adam ja Renzo van
Steenbergen. Mängukoht: Hobuveski.
Mängivad: EMTA lavakunstikooli 25. lennu üliõpilased.
Esietendus: 26.11.2011
Saša Pepeljajevi „Gizzelle” on kurva maitsega
õhulisvaikne luule kuniks tormiline pingestatud äng ja sisemine karjumine
lavale tantsitakse või traagika tobenaljakusse paigutatakse.
Etendus algab vaikselt ja kaunilt: ratsurid kannavad
heledasse rüütatud hobud osana iseendast lavale. Ringikujuliselt kulgetakse
aeg-ajalt pisut kiirema elegantselt rütmika kappamise saatel. Ühtäkki on vaataja
ees hoburivi. Iga kõnnitaja teeb oma hobustunud
alakehale vaikse loomulikkusega pool pööret. Võõristav toiming äratab looma
kergele hüplevale vastupanule, ent kindlal ükskõiksel ilmel sügatakse suksut
tagumisest otsast – sellega saavutatakse taas kontroll ja taastatakse tervik. Robustsele
pildile vastukaaluks näeb vaataja järgmiseks Giselle´i ja Alberti õrna tantsulist
armumist, mida keritakse kui katkematut niidijada. Giselle´i esmatutvustus on
aga laval suisa rõvedusse rüütatud, kui kamp ebardlikke nohikuid neiut ahnelt
piiravad. Säärane atmosfääri lõhkumine jätkub kogu etenduse jooksul. Nii ilu
kui inetusega doseeritakse mitmekordselt üle normipiiri. Ent see on taotluslik
ja muudab tõlgendamise vaatajale huvitavaks väljakutseks.
Jutustavalt tantsult toimub hüppelisi
üleminekuid diskolikule spontaansusele ja hiphopilikule kollektiivsusele. Pearõhulisele
tantsule sekundeerib harv sõna. Kohati konarlik ja raskelt hääldatud saksa keel
täidab enamjaolt jutustaja rolli, ent selle keele susiseva sosinaga kutsutakse
esile unenäolisust, mis elektrisinises valguses surmagi romantiliseks muudab.
Traagiline armastuslugu pannakse laval kokku väga
erinevas vormis. Ka peategelaste roll ei ole ühtlaselt jaotatud. Giselle´i ja
Alberti osa ulatatakse käest kätte, kuid alati jätab iga tantsija mingi osakese
endalegi. Sel viisil tekitavad hetkeliselt soleerivad Giselle ja Albert küll põhihääle,
ent nende taustalt kostub rõhuline kollektiivne kaja.
Pepeljajev on Giselle´i ja Alberti loo pannud
merele hulpima – kindla jalgealuseta juba eos. Selle ümber on kajakate kaja,
uppumisele osutav päästevest ja surma ennustav kirst, milles Albert noori hingi
püüab. Giselle´i silmad avastavad
pettuse niivõrd suurelt, et need nutetakse katki otse pannile.
Emotsioonid ja meeleheide tantsitakse lahti:
hoogsalt pillutakse puust pinkide raskust, keerutatakse ja loobitakse iseend
ning kaaslast. Osavalt on kahetsusvihast juhitud Pääru Oja Albert. Tema jõuline
äng tõuseb ja kukub nõtke raskusega. Pingpongipalliliku suunatundlikkusega
maandub emotsioon viimaks vastu posti ja väsib. Ka neidude elutu nukuline
kehalisus mõjub rõhuvalt ja traagiliselt.
Etendus ei kaota
hetkekski oma läbivat kiiret rütmi: lava täidab pidev katkematu tegevus. Sellele
ollakse mingiks hetkeks aga niivõrd keskendunud, et lugu kipub unarusse jääma.
Giselle´i surmaga lõppev ahastus ja karjeperiood paneb etenduse venima: tegevus
toimub, aga lugu justkui seisaks. Tegemist on siiski kahtlemata virgutava ideelise
teostusega. Tohutu pingutus ja energia on silmale nähtav ja meelega tajutav.