Tuesday, January 10, 2012

Meeleheide tantsitakse lahti

"Gizzelle", Tallinna Linnateater
Lavastaja: Aleksander Pepeljajev. Dramaturg: Diana Leesalu. Helilooja: Adoplhe Charles Adam ja Renzo van Steenbergen. Mängukoht: Hobuveski. Mängivad: EMTA lavakunstikooli 25. lennu üliõpilased. Esietendus: 26.11.2011

Saša Pepeljajevi „Gizzelle” on kurva maitsega õhulisvaikne luule kuniks tormiline pingestatud äng ja sisemine karjumine lavale tantsitakse või traagika tobenaljakusse paigutatakse.

Etendus algab vaikselt ja kaunilt: ratsurid kannavad heledasse rüütatud hobud osana iseendast lavale. Ringikujuliselt kulgetakse aeg-ajalt pisut kiirema elegantselt rütmika kappamise saatel. Ühtäkki on vaataja ees hoburivi. Iga kõnnitaja teeb oma hobustunud alakehale vaikse loomulikkusega pool pööret. Võõristav toiming äratab looma kergele hüplevale vastupanule, ent kindlal ükskõiksel ilmel sügatakse suksut tagumisest otsast – sellega saavutatakse taas kontroll ja taastatakse tervik. Robustsele pildile vastukaaluks näeb vaataja järgmiseks Giselle´i ja Alberti õrna tantsulist armumist, mida keritakse kui katkematut niidijada. Giselle´i esmatutvustus on aga laval suisa rõvedusse rüütatud, kui kamp ebardlikke nohikuid neiut ahnelt piiravad. Säärane atmosfääri lõhkumine jätkub kogu etenduse jooksul. Nii ilu kui inetusega doseeritakse mitmekordselt üle normipiiri. Ent see on taotluslik ja muudab tõlgendamise vaatajale huvitavaks väljakutseks.

Jutustavalt tantsult toimub hüppelisi üleminekuid diskolikule spontaansusele ja hiphopilikule kollektiivsusele. Pearõhulisele tantsule sekundeerib harv sõna. Kohati konarlik ja raskelt hääldatud saksa keel täidab enamjaolt jutustaja rolli, ent selle keele susiseva sosinaga kutsutakse esile unenäolisust, mis elektrisinises valguses surmagi romantiliseks muudab.

Traagiline armastuslugu pannakse laval kokku väga erinevas vormis. Ka peategelaste roll ei ole ühtlaselt jaotatud. Giselle´i ja Alberti osa ulatatakse käest kätte, kuid alati jätab iga tantsija mingi osakese endalegi. Sel viisil tekitavad hetkeliselt soleerivad Giselle ja Albert küll põhihääle, ent nende taustalt kostub rõhuline kollektiivne kaja.

Pepeljajev on Giselle´i ja Alberti loo pannud merele hulpima – kindla jalgealuseta juba eos. Selle ümber on kajakate kaja, uppumisele osutav päästevest ja surma ennustav kirst, milles Albert noori hingi püüab. Giselle´i  silmad avastavad pettuse niivõrd suurelt, et need nutetakse katki otse pannile.

Emotsioonid ja meeleheide tantsitakse lahti: hoogsalt pillutakse puust pinkide raskust, keerutatakse ja loobitakse iseend ning kaaslast. Osavalt on kahetsusvihast juhitud Pääru Oja Albert. Tema jõuline äng tõuseb ja kukub nõtke raskusega. Pingpongipalliliku suunatundlikkusega maandub emotsioon viimaks vastu posti ja väsib. Ka neidude elutu nukuline kehalisus mõjub rõhuvalt ja traagiliselt.

Etendus ei kaota hetkekski oma läbivat kiiret rütmi: lava täidab pidev katkematu tegevus. Sellele ollakse mingiks hetkeks aga niivõrd keskendunud, et lugu kipub unarusse jääma. Giselle´i surmaga lõppev ahastus ja karjeperiood paneb etenduse venima: tegevus toimub, aga lugu justkui seisaks. Tegemist on siiski kahtlemata virgutava ideelise teostusega. Tohutu pingutus ja energia on silmale nähtav ja meelega tajutav.