Võõras haigur

Jez Butterworth "Ööhaigur"

(The Night Heron)

suvelavastus Olustvere mõisa reheküünis

Tõlkija Martin Algus
Lavastaja ja muusikaline kujundaja Taago Tubin
Kunstnik Liisa Soolepp

Mängivad Meelis Rämmeld, Tarvo Vridolin, Merle Palmiste, Tanel Ingi, Janek Vadi, Andres Tabun, Agu Trolla ja Kaido Torn.

Olustvere mõisa reheküünis 11. augustil 2012

Eelmisel suvel karastas Ugala teater oma publikut ajaloolise tükiga Meleski klaasivabrikus. Sellesuvine mängupaik sai Olustvere mõisa reheküüni. Võrrelda neid kahte tükki ei saa: kaks täiesti erinevat näidendit, kaks täiesti erinevat lavastajat. Olustvere seab aga selle vaataja mõtte hetkeks Meleskisse, ühe suve tagusesse aega - siiski võrdlema. Meleski vana klaasivabrik kõneles seal kaasa loole, mille Priit Pedajas sinna pani, ta jalutas publikut aeglaselt läbi aja ja inimeste. Loo ümber oli toona kõik õige.

Haigur oli Olustveres läbilennul – mainiti meile korduvalt. Nii ka „Ööhaigur“. Reheküüni seinad ei ole sellele kodused. Lavastuse lõpuks ei saanud aru, kas siit mõni lind üldse läbi lendas.  Seoseid ei tekkinud ja lugu kippus laval tükki kiskuma. Vaataja kaotati sinna kusagile täiesti ära.

Ilmselt võib siinkohal mõelda variandile, et teema sellele vaatajale lihtsalt ei sobi. Pinteri austajana aga peaksime näidendi autoriga pisut meelt ja mõtet jagama. Mistõttu ootasin loole eriti suure innuga leidlikku lavavarianti. Etenduse lõpuks tundsin aga end tühja kastina,  kust kõik viimseni välja on tõstetud, kaas pealt lahti unustatud ja tuul sest hooletult läbi puhuma jäetud. 

Esile pean tõstma rollitäitmisi.

Geniaalne Meelis Rämmeld. Või ehk hoopis keskpärane? Raske otsustada. Eks selle geniaalsusega olegi üsna kehvasti, kui seda fikseerida tuleb. Aitaks vast see, kui oleksin varem Rämmeldit mõnes rollis näinud, paraku ei ole see Ugala näitleja minu silma all olnud. Loivab rollile vajaliku nerourkeliku lohakusega, kiitsakas ja käed pika mantli taskus. Tema õlad tõstavad keha ülespoole, kindlustavad kaelale soodsa kaitsemüüri ja veavad mööda maad lohiseva jalaraskusega vägikaigast - üles või alla? Keha saab liikumatu kuju, on aga mõnusalt lodev ja küürus – õlad ei jaksa ja vajuvad vastu pannes raskuse all maale lähemale. Rämmeld teeb tõesti hea rolli. Ta veenab ja  vaataja usub, kui teda Jess Wattmore´iks nimetatakse. Mingil moel avaldub ta oma rollis siirusega, mida võib ehk võrrelda Indrek Sammuli omaga Salieri („Amadeus“) rollis. Rämmeld hoiab Jessi enda sees, tegelase raske rusuv maailm on tagasihoidlikult kesta all, mis ei paista ühegi näoilme abil välja – see on täiesti paigal, ent ometi selle kesta alt tajutav. Jess räägib vähe ja teeb tegelikult laval veelgi vähem. Ta on seal pidevalt olemas ja kui pole esiplaanile otse seatud, siis tungib vaataja aga just talle kallale. Sest mitte midagi teha paneb vaataja otsima miskit muud ja kusagilt mujalt – antud juhul ei olnud väljast näha ja pilk sai terav sissepoole. Mida oligi vaja, et  imetlus tekiks.

Merle Palmiste on laval teine tegelane, kelle roll ehk vaatajat otsima paneb. Alguses on Bolla lihtne ja naljakas, ent sest maadlejalikust vanglaasukast hakkab kooruma üks nahk teise järel. Pealtnäha lihtsa, rohmakalt ja tummiselt paiskava mühakliku ühmamisega teeb Palmiste Bolla kohati tobenaljakaks. Ent see kaob mingil hetkel. Ilmub salapära, mis paneb tegelasse ärevalt ja ettevaatlikult suhtuma. Selle naisega ei ole turvaline ega tohiks valvsust kaotada - näeme laval Bollat ühes enesekontrolli kaotanud stseenis. Terav ja ärev ja tume. Siis äkki värviline ja rõõmus ja esituslik. Aga mitte vaid ohtlikuks-ettearvamatuks ei tule Bollat arvata. Lihtne kude koorub ja koorub. Ja teiseneb. Lõpuks vaatad ning kogu konkreetsus on kadunud. Bollat peabki ühel hetkel abstraktse sõnavara abil kirjeldama – teisiti ei saa, sest antud juhul keeruline on abstraktne. Tema ümber kujundatakse etenduse lõpuks kuhjaga küsimärke, mis reheküüni lakke rippuma jäetakse. Ehk see rippumine oleks õlekõrs, mida hiljem kodus püüda saanuks. Paraku astub vaatajasissepääsust saali publikut kõnetama linnumees-linnuvaatleja (Andres Tabun). Kui mitte enne, siis nüüd vähemasti tuleks saalisistujale selgeks teha, et ta ikka teatrisse on tulnud. See jutustaja mõjus topeldusena – lavastusele sai kaks lõppu. Esimene puhus mulli õhku täis, teist võis tajuda nõelana, mis äsjatekkinud mulli puruks laksas ja olematuks tegi. Nõela torge vallandas värina ja kogu krempel kukkuski kokku.

Lisaks sellele ragises etenduses minu jaoks miski ka hetkel, kui tuusad udupilvest tumeprillilised mehed mustas saali tungisid.  Lisaks küsimärkidele sai küüni lagi nüüd täis veel igasugu muid märke, kättesaamatus kauguses ja võõras keeles.

Etenduses küll tegevus seisis, ent see polegi iseenesest probleem: seisev tegevus seab vaataja fookuse vaid mujale, ta hakkab otsima. Leitav fookus ei lase etendusel tükki minna. „Ööhaigru“ märgisüsteem aga rippus selle reheküüni kõrge lae all, mulle kättesaamatuna.

Aga eks ma ole lühike ka.