Ivan Gontšarovi kangelasballaad
Tõlge Anton Hansen Tammsaare Dramatiseering Sven Karja Lavastaja Peeter Raudsepp Kunstnik Silver Vahtre Nimiosas Rein Pakk
Teistes osades Raivo Adlas, Liisa Pulk, Margus Jaanovits, Külliki Saldre, Priit Strandberg, Markus Luik, Martin Kõiv
Sadamateatris 20. jaanuaril 2013
Ilmselt kõige rohkem on Oblomovi lugu inimloomusest, mis selle pehme mehe näol osutub eriti kurvaks. Enamasti on inimesed võimelised ikka end muutma või end ise nägema, vajadusel ennast vältima. Oblomov nägi ennast (ehk liigagi palju), see ei meeldinud talle, aga nii see jäi - nii tema ise jäi.
Voodis lamav suur mees, kes kardab inimesi, sest nendest õhkub "külma". Esmapilgul tundub see olevat hale kate, mille alla see kuninglikus punases suur beebi ennast maailma kurjuse eest kookonisse kerib. Siis tundub see jällegi olevat laisa inimese päheõpitud käibefraas. Lõpuks aga jääb mulje, et Oblomovit vaevab oblomovlus, mida võib näha inimloomuse ühe avaldumisena.
Oblomovlus on hirm elada, teiste seas. Iga avalikkuse paiste tekitab krambi ja vallandab kabuhirmu. See on nagu iseäralik köievedu, kus tahtmine ja teadmine tirivad ühelt poolt, aga keha ja füüsis jäävad peale - sikutavad ja sikutavad, teinekord on lootuski, et nüüd võidab esimene, aga keha matab ja katab lõpuks ikka enda alla.
Raudsepa lavastuses paraku ei olnud seda selgroogu, mis nähtule nähtava kuju fikseeriks või seisukoha looks. Saalis publiku seas ringi vaadates, siis jälle pilguga lavale põigates - see tekitas ajata oleku. Kõik seisis, inimeste pilgud oli loiuse all kinni ning laval polnud piisavalt energiat, et sellega võidelda. Ka ajaga mitte - see tammus paigal.
Saalist välja, üle silla, ja tahaks karjuda. Sest on jube hirm. Et ei kulge(ta)ks kunagi, vaid käi(da)ks ja karju(ta)ks ja säutsu(ta)ks. Ja seisa(ta)ks vastu ja jookse(ta)ks võidu - aja, tuule, teiste ja kasvõi iseendaga.
