"Karjäär" Vanemuises

Lavastaja Uku Uusberg (Eesti Draamateater)

Kunstnik Artur Tšehhi

Valguskunstnik Siim Allas

Osades Robert Annus, Tanel Jonas, Martin Kõiv, Markus Luik, Maarja Mitt, Aivar Tommingas

Sadamateatris 29.04.2012

Nagu ma juba Urvele kirjutasin:

"Kui ma nüüd mõtlen selle peale, mida ma ise olen jõudnud pärast meie ühist kuninga surma vaadata, siis võin olla õige täpne ja öelda õige täpse pealkirja – „Karjäär“. Igaljuhul oli tegemist väga hea etendusega. Ma ei olnudki näinud Sadamateatris sellist ruumilahendust. Oli lavaruum, siis läbi klaasi ja ülestõstetavate uste kaudu toimis ka õu ühe ruumina, kust tegelased tulid, kuhu läksid ning kus tegevust jälgida võis, sest kuulda polnud midagi. Pidevalt nägi läbi aknaklaasi tegevust, mis suundus lavaruumi. Ma kujutan ette, et selle lavastuse juures peaks kavalehele olema määratud sihtrühma mittesoovitus gümnaasiumieale, sest nemad ei leia sealt vast midagi. Kõige parem oleks seda vaadata 20. aastates noorel, keda suunatakse mõtlema sellele, kas noor inimene peab ikka kogu hingest olema edukas, ja 60. aastates vanemal inimesel, kelle vaatepunkti mina tõlgendada ei taha, kuna peaksin siis olema vastavas eas – kuna ma seda aga pole, kõlan enda jaoks ebausutavalt  - asun paratamatult ikka 22-aastase vaatepunktis.

Aivar Tommingas on loomulikult hea näitleja (ei vaidle üldse sellega), üks hinnatumaid Vanemuises. Aga tema puhul on alati kaks võimalust – kas vihmamehelik vaikne ja mõtlik filosoof või ülbe loivajalik laiskloom. Viimasel ajal olen näinud rohkem viimast varianti, „Karjääris“ oli küll see esimene. Võib-olla ühetaolised rollid? Igal juhul ütlen selle etenduse kohta nii palju ka, et kindlasti soovitan vaadata (lõpp oli ka vahva (kummaline aga väga usutav pööre) seda ma ära ei räägi, muidu su isu ise vaadata ehk kaob :)), minu jaoks oli see aga värske veri Vanemuises ja olen edasisegi repertuaari osas pisut optimistlikum. Näis, kas tasub ära"

Siis nii ongi.

Noor inimene ei tohi (peaks) olla (olema) edukas. Paraku saab vastata vaid küsimusele - kas tahad olla edukas? Mitte: kas tahad noorelt olla edukas? Kas tahad endale karjääri? Üldse kunagi. Kui see on sinu kindel soov, siis kaeva seda auku kohe. Kogu liiv on tarvis kohe kokku kuhjata. Sest muidu teeb seda keegi teine. Ja muidu on liiga hilja.   

Mitte veel. Kunagi küll. Sellega on aga nii, et kui kohe ei tee, siis hiljem ei anta. Aja oma asja siis nüüd ja kohe. Ehkki sul pole õrna aimugi mille jaoks või kelle nimel. Lihtsalt teed - pimesi ja kogenematult. Vägisi ja hambaid näidates. Et vanus kuuehõlma alt välja ei paistaks.

"Kuningas sureb"

Autor ja lavastaja Homayun Ghanizadeh / Iraan

Kunstnik Inga Vares

Muusikaline kujundaja Liisa Hirsch / Eesti Draamateater

Valguskunstnik Priidu Adlas / Tallinna Linnateater

Etenduse juht Kristin Viljamaa

Osades vabakutselised näitlejad: Egon Nuter, Elina Reinold, Margus Prangel, Külli Reinumägi ja Raivo E. Tamm

Tartu Uue Teatri võimlas 25. aprillil.

Sedasorti etendus, mille järel tahad nii väga sellega midagi asjalikku oma peas peale hakata. Arvad, et sellest saabki kodus midagi enamat. Ilmselt osaliselt sellepärast, et sellest paistab väga suur viimistlus ja täpsus. Justkui reeglitega tehtud. Teistmoodi ka, kui harjunud nägema. Ja kui juba teistmoodi on, siis mõte jääb pidama. Aga enamjaolt just sellisest etendusest saabki just seda, mis sa sel hetkel saad. Ära otsi ja ära mõtle üle - pidin ennast sundima.

Uskumatu liikumisskeem. Avariiohtlik, ja pakub palju eksimisvõimalust. Kohe tekib seos sama lavastaja müüdiainelise "Antigone"-ga, kus kehtisid samasugused nurgareeglid või siis ka lihtsalt Reeglid.  Piiritus ümaruses oli Raivo E. Tamm, kes naerutas oma kummalises ahelas (nagu pärast selgub, siis täiesti põhjendatult seletuvas kestas) oma kummaliste siin ja praegu kohalolevate märkustega juba vaataja saali sisenemise hetkel.

Etendus ei olnud pikk ja ei jõudnud ka igavust tekitada, ehkki jäi sellega üsna piiri peal seisma. Olulist loo-sisest liikumist samuti ei olnud. Laval oli omaette maailm, mis kordus ja põhines mustril, skeemidel, mida mööda tuleb ainult täpselt liikuda. Sest alati on keegi, kes sinust möödub - keegi, kellest möödumine vaid skeemi veatul järgimisel ei tekita konflikti ehk vastu olemist. Ilus möödumine.

Ilmselt mõtlen ma kõige enam, et seesama skeem on iga päev minugi jalge all olemas. Ma küll ei näe seda, aga eneselegi teadmata kõnnin ma nelinurka. Just nurga läbimine kuhugi jõudmaks. Laval näen selle totrust. Ilmselt on see totter eluski. Ja ilmselt võiks (ja tulekski) neid nurki vähendada. Rohkem valida ja kaasa mõelda, sest mõnele nurgale tuleks vastuolu näidates vastu olla.

Mittesuitsetaja ostab koduteel suitsupaki. Kahju, et see siiani avamata on.

Raadioteatri kuuldemäng "Vaikus ja karjed"

Ühe lõigu lühivaatlus

Vaatluse all on lõik Andres Noormetsa lavastatud kuuldemängust „Vaikus ja karjed“. Kuuldemängu pikkus on 35 minutit ja 23 sekundit, selle lõigu pikkus on 3 minutit ja 31 sekundit (tervikfailis ajavahemik 14.24–17.55). Kuuldavas situatsioonis on kolm osalejat, aga selles võib kahelda ja selle üle võib vaielda.

 ...
Mul oli paar nivood veel varuks. 

Kes tuli?! 

Võtsin need kiiresti kasutusele. 

Teereee.

... [ helid] 

Pikem paus. 

[heli] 

Teisel korrusel kolises peegel. üksik klaaspudel toksas teist. põrand nagises. uksed kääksatasid. vann hakkas tegema vannimineku häält. Ma tegin viimase ja otsastava katse. Olin netist lugenud, et hiljemalt neljanda korraga tuleb tulemus kirja saada. 

Teeree >kes tuli! >Teereee 

 [heli] 

Vannitoauks raksatas kinni, vannitoa ukselukk klõpsatas kinni. Väga kaugelt ja väga vaikselt kostis, et vesi võttis ühe jaheda keha oma sooja sülle. Edasised katsed olid mõttetud. Need tuli lihtsalt mõttes üle astuda. Tulemus ei läinud kirja. Seletada ja õiendada oli piinlik. 

... [ heli] 

Kas mu Lucia on tõesti jalgupidi ojas? – kirjutas Lorca.  

Kas mu Lucia on tõesti jalgupidi ojas? – mõtlesin ise ka. 


Situatsiooni peategelase rollis on näitleja Andres Noormets, kelle hääl on ilmselt kuulajale  ka kohe äratuntav ja seepärast on tema vanus aimatav (umbes 50 a kanti).  Kellele ka näitleja teada-tuntud pole, siis ilmselt võib meeshääle vanuse siiski sinnakanti asetada. Kuuldemängus täidab Noormets jutustaja rolli, kes kõneleb oma sisemonoloogi, samal ajal tuuakse sisse paralleeltegevus ja –helid, mis on tajutavad omaette ruumina. Kaks ruumi toimivad aga samaaegselt, siin ja praegu. Jutustaja ruum on suurem ja ühe osa sellest moodustab tegevusruum, mis luuakse helide ja tegevusse asetatud tegelase (edaspidi tegevustegelane) abil.  Kolmas oluline situatsioonis osaleja kahe kõneleja juures on heli, mis selles kuuldemängus kõige enam paigalt liigub. Tegevus on asetatud korterisse või ehk ka majja, ilmselt on see kahekorruseline. Tegevus toimub mõlemal korrusel ja mitmes toas korraga. 

Jutustaja on pidevalt kohal olev tegelane ja tema kõne katkeb vaid kohati ja hetkedeks. Ta kõneleb aeglaselt ja pehmelt, mida võib tajuda mõtisklusena. Tema hääl on toodud kuulajale väga lähedale ja seepärast võib seda tunda sisemonoloogina. Hääle lähedale toomise võte, justkui kajaks see kuulaja enda kõrvus, aitab luua kuulaja ja kõneleja vahel sidet – nagu räägitakski vaid talle.  

Tegevustegelase rollis on samuti Andres Noormets, aga teda võib tajuda täiesti iseseisvana ja eraldi asetsevas ruumis – kaks tegelast ei puutu omavahel füüsiliselt ega verbaalselt kokku. Tegevustegelase ruum ehk teine ruum on kitsam ja asub kaugemal või ka tagapool, aga see ei asu minevikus, vaid kulgeb jutustaja maailmaga samaaegselt. Teises ruumis antakse edasi jutustaja sõnu tegevuse kaudu, selles ruumis jääb tegevus vahepeal ka seisma. Seal kõneldakse vähe, kui seda aga tehakse, siis on see üksnes napp ja lühike illustratsioon jutustaja kõnele. Tekib tunne, et esimene ruum juhib teist – ilmselt seepärast, et tegevus järgneb jutustaja sõnadele, need ei ole päris samaaegsed. Ehk sellepärast on ka teine ruum just teine ruum ega mitte põhi- ega esimene ruum – see justkui allub esimesele ja laseb end suunata.   

Kõige liikuvam ja tegevuslikum tegelane on selles kuuldemängus heli, millega tekitatakse nii erinevaid tasandeid ja kauguseid kui ka teravat ja selget situatsioonipilti kuulaja silme ette. Kellegi tulekut markeerib uksekrigin ja kõneluse vältimist selle konkreetne ja tugev kinnilajatus, vanniminekul, nagu kuuldemänguski öeldakse, on vannimineku hääl ehk lahtikeeratud kraanist voolava vee solin. Üleriietest vabastab jopeluku sirgjooneline, kiire ja terav vuhin,  kriiksuva mademeheli saatel minnakse ükskõiksel marssival sammul trepist üles jne. Huvitav on koht, kus dramaatilisuse tekitamiseks lähendatakse kolm tere-katset: need justkui õmmeldakse teineteise otsa nii et vahele ei jää õhku ega pausi raasugi. Kõik need kolm kontaktiotsingut on lisaks veel esitatud kõrgendatud hääletugevusega. 

Põnev on ka see, kuidas kõneldud kaks ruumi tekitatud on ja miks on need tajutavad üheaegsetena ja mitte näiteks mineviku taasesitusena ehk siis on üks mitte kaks aega. Ruumidena võib neid lisaks jutustaja lähemale asukohale kuulaja ees tajuda ka erineva rütmi tõttu: Noormetsa jutustaja on aeglane, pehme ja mõtlik, samas kui tegevusruumis on pinge ja teravus, pidevad liikuvad helid ja miski ei seisa justkui paigal. Mineviku taasesitusena ei saa seda tajuda, kuna jutustaja esiteks kõneleb olevikus ja on ise otsekui pealtvaataja, ta jätkab olukorra tõlgendamist pärast tegevust. 

Situatsioon leiab aset kellegi kodus. Üks inimene on kodus, kui teine talle lisandub, aga ainult heli kaudu on seda aru saada – kes täpsemalt, seda ei tea kodusviibija isegi. Üritatakse aga teada saada nappide küsimuste tere? ja kes tuli?! abil. Kui vastust ei tule, kasvab pinge ja hääletugevus kolmekordse katseni tulemus kirja saada – see lõpeb vannitoaukse kinni virutamisega. Sealt edasi pinge langeb ja lepitakse olukorraga.

Lahendusvõimalused. 
Kuidas kuuldemängu situatsioon alata võiks? 
Kodus on isa, kes loeb diivanil ajalehte. Koju tuleb poeg, kes võtab üleriided seljast, ei vasta oma tegevuse ajal isa küsimusele kes tuli?, sest see on tema jaoks tüütu. Nad elavad nii ehk naa kodus kahekesi ja on ilmselge kes tuli. Üldiselt tajuvad inimesed kaaslasi, keda nad pikemat aega tunnevad, liigutuste ja rütmi järgi ära, selleks ei pea teda ilmtingimata nägema. Isa reageerib kojutulemise peale alati ühe ja sama tüütava küsimusega tere! ja kes tuli? – nõuab austust, mida poiss anda ei taha. Isa arvates ei pea tema olema see, kes esimene reageerib – tema tere! ja küsimused ei ole vajalikud, uksest siseneja peab endast teada andma, olgugi et see on formaalsus. See on siseneja jaoks aga jube tüütu ja ta tajub selle tarbetust. Kuna tegemist on teismelisega, siis ta otsustab küsimusi ignoreerida. Situatsioon kordub ilmselt pidevalt, see seletab isa (tegevustegelane) ärritust ja jutustaja pettunud leppimist hääletoonis.  
    Situatsioon võiks sama hästi toimuda ka tudengite vahel, kes koos korterit või maja üürivad ja teineteisesse väga ei puutu. Üht see häirib, teine on parema meelega iseendaga kahekesi. 
    Tulija võib olla ka näiteks täiesti võõras inimene. See seletab kindlat vajadust teada saada, kes tuli. 
    Kujutletav on ka situatsioon, kus küsija on vaimselt haige, kõige suuremaks probleemiks on see, et ta ei tunne enda ümber ära situatsioone ega inimesi. Muul juhul saab endaga aga hakkama. Tulija teab seda ja seetõttu ignoreerib küsijat, sest vastamisest ei oleks nii ehk naa midagi kasu. 
    Kui arvestada kahte ruumi korraga, siis võib ehk tegevusruumi ka näha näiteks kui mingit pilti, mida taasmängitakse. Näiteks tegevusruum on unes nähtu rekonstruktsioon ja jutustaja seal kõrval meenutab seda kui samaaegset sündmust, paneb seda enda jaoks uuesti kokku. Unenägude puhul kipub nii olema, et tagantjärele neile mõeldes on nad ähmased ja hägused, need on vaja sõnadesse ümber panna ja nii uuesti läbi mängida, et nad loogilised tunduksid ja tähenduse saaksid.  
   Samuti võib jutustaja omaette vaikse olemisega mõjuda kui lindistaja: lindistab näiteks oma minakassetti, teine ruum on toodud puhtalt pildina taustaks kuuldemängu.   
Millega kuuldemängu situatsioon lõppeda võiks? 
Ilmselt tuleb tegevusruumi helimees vannitoast mingil hetkel välja ja kokku saadakse ehk köögis, kus koos vaikselt mingi aja süüakse. 

Kuuldemängus ei esitata situatsioonile lahendust, see lõpetatakse vaikselt Lorca luulereaga, mis on ka kuuldemängu situatsiooni eesmärk – jääda mõtlikuks ja näidata probleemi.

"Hamlet Anderson"

Endla teatri lavastus Vanemuise suures saalis 02.04, William Shakespeare'i "Hamlet" ainetel loonud Andres Noormets,

lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Andres Noormets,

valguskunstnik Margus Vaigur,

laulude meloodiad Feliks Kütt,

videokujundus Maarja Noormets, Kristo Viiding, Taavi Varm (külalistena),

osades Ago Anderson, Piret Laurimaa, Kadri Noormets (külalisena Eesti Kunstiakadeemiast), Sepo Seeman, Indrek Taalmaa, Lauri Kink, Sten Karpov

Andres Noormetsa "Hamlet Anderson" tundub selline kaval lavastus. Ses mõttes kaval, et Hamleti lugu on siin lihtne: Hamlet, kes tegelikult ei ole ju Hamlet selle kõige esimeses mõttes, on seda esmalt siiski alati. Sest Shakespeare on olemas olnud ja kõik kes "Hamletit" lugenud ja Hamlet Andersoniga kokku puutunud, asuvad tõmbama tähendusseoseid. See on automaatne ja see on paratamatu. Inimlik - nii me teeme pidevalt. Inimene ei ole seega kunagi vaba. Just seepärast, et ta mõtleb, tema peas töötab katkematu seostevõrgustik, mis kasvab hetkega ja millest kerkib piisavate tunnuste avaldumisel esile aina uut, et tekitada uusi seoseid. See on varasalv, kust alati midagi võtta. Individuaalne aga veelgi rohkem tohutult kollektiivne. Selle varasalve pärast ei ole inimene kunagi vaba.

Lihtsus etenduses tundub aga petlik. Me tunneme meile ettesöödetava jutustuse laval küll kohe ära, seda ei peideta ega tehta raskestikättesaadavaks küll mitte mingil moel. Põnevust pakub aga lava. Ja lavapilt on nuputamise koht.

Lavastaja on loonud ühe lisaloo silmale. Mida tehakse selle seinaga ja sellel seinal? Lavastaja käel on kiri: kuusk ja vesi - avastus, mille võin lisada Noormetsa mustrisse, sest need kaks elementi kandsid ka "Arizonases". Vesi on vaikus, selles olek on kui hääleta olemine. Sa oled puutumata ja mingil moel vaba. Ujud ja ujud selles teises maailmas. Tajud keskkonda enda ümber, aga see ei puuduta sind - sa tead selle olemasolust, aga see ei saa sind kätte. Vees on kõik aeglasem - aeg on teine. Sind ei aeta taga ja sina ei pea ka seepärast kedagi taga ajama. Ehk on vabadus kõige paremini tuntavam looduses?

Näitlejatest ma rääkida ei taha, sest siis pean pettumust avaldama. Teatris ei või  aga pettuda - sealt peaks oskama head leida. Esile võiks aga tõsta küll Indrek Taalmaa liikuvat miimikat.

Kihvt teater siiski, et vaataja koduski veel teatris on.

Inimene, kes kasvab üles kõiksuguste seostega, mis asuvad teda kinni siduma ja tema piire kitsendama. Inimene ei määra, vaid ta on määratud temaga seoses olevate asjade, inimeste ja tegude järgi. Mõtteid suunatakse, tihti ei saada sellest ise arugi. Sest mingil hetkel tundub kõik loomulik, isegi kui see seda pole. Mis on õige või mis on vale? Ühel hetkel võib kõik tunduda üksnes ühe suure halli alana, milles orienteerumiseks tuleb mõelda iseendast väljaspool: kuidas see mall töötab ja mis on vastuvõetav - teistele.

Ivan Menchelli "Kalmistuklubi"

Ugala suures saalis 24. märtsil 2012. Lavastaja Allan Kress, kunstnik Jaak Vaus, osades: Luule Komissarov, Elle Kull, Rita Raave, Vilma Luik, Arvi Mägi

Esietendusele on kohale sõitnud väga paljud äratuntavad teatriinimesed ja muud näod, keda lihtsalt on põnev vahelduseks ka tõeliseks tunnistada. Etendus kutsub publikut kahtlemata just näitlejatrio Komissarov-Raave-Kull tõttu, keda on rõõm laval koos näha isegi noorel teatrivaatajal, sest need on vanema põlvkonna näitlejad, kes mänginud ennast ka 20. aastates vaataja hinge. Ja tõepoolest - ollakse ju vahvad.

Pärast etendust tundub mulle, et olin saanud rahuldaval hulgal naerutatud ja nii mõnigi stseen oli laval tõesti justkui meisterlik pilt elust enesest. Selline oli näiteks tüdrukute afterparty Ida juures pärast pulmapidu. Nooruslikud neiud väärikas eas kädistavad ja itsitavad nii, nagu oleks neid kolme asemel kolmteist. Kädin ei ole seejuures üksteise sekka sobituda üritamise katse, vaid jääb mulje, et need tüdrukud tunnevad tõepoolest üksteist juba aastakümneid. Seepärast kõlavad nende kilked-karjed-hüüud justkui meeskond sujuv mäng, kes on harjunud koos tegutsema - koos pidutsema. Rita Raave Lucil sobib oma tundeid varjutavasse nooruslikku elunautleja rolli imehästi, eakaaslaste kõrval on temas kõige enam särtsu. Ta on kerge ja mõtleb kõik keerulise kordades lihtsamaks. Kui inimese sees on süda, mis puruneb kildudeks pärast kaaslase surma ja neid kilde kokku panema hakates selgub, et pool sellest südamest on kadunud - see pool on kalmistul, sügaval mulla all, siis ehk olekski allesjäänud poole jaoks liiga suur koorem taluda seda maailma edasi keerulisena nagu ta on. Ehk on see enesekaitse, sest muul moel ei ole talutav? Ehk on see on ainud viis iseendaga toime tulemiseks? Või äkki on Raave Lucil iseenda sees lihtsalt  liiga noor, et vana olla? Võib-olla on siin siiski teatavate kogustega kõike. Kalmistuklubi naised tanstivad end eesotsas Luule Komissaroviga igal juhul kakskümmend aastat nooremaks. Kelmikad puusanõksud on lõbusad ja püsivad muusikal kenasti kannul. Solistirolli ulatatakse käest kätte ja kõigi tantsune lõvi möllab lühikeseks hetkeks laval ringi. Ehkki peab tunnistama, et algav muusika süütas publikus ootuse suuremaks etteasteks - oleks olnud tore näha nende kolme ühist tantsuetteastet. (Kuhu jäi koreograaf selles lavastuses!)

Meeldejääv on Komissarovi tütarlapselik edevus, kui naine oma välimusest hoolimist otsib. "Ohh, ära tee rõõmu!" - kõlab tema siiralt tagasihoidlik pehme hääl. Ilmselt selle armsa tagasihoidlikkusega hakkab vaataja talle kohe algusest peale kaasa elama. Kõige täpsem oleks ju öelda, et Komissarov on selles rollis nunnu! Kõlab ehk labaselt, aga nunnu ta on.

Elle Kull ei saa minu jaoks laval lahti rollist telelavastuses Pisuhänd. Malbe ja hõreda häälega, pisut nutune on tema roll "Kalmistuklubis". Muidugi Kalmistuklubi ka teatud määral seda talle ette kirjutab, aga siiski jäi midagi selles viitelisuses häirima ja kõrva teritama.

Esietenduse õnnistasid sisse koogid, mis - nagu selgus nende taldrikult kukkumise peale - ei olnudki söödavad. See mittesöödavus jälitas osalisi esimese vaatuse kestel. Komistus kookidega ei võtnud aga näitlejaid endaga kaasa - nemad läksid ettekirjutatud rada mööda edasi, ehkki hetkeks võis häirumist tajuda küll. Publik oli aga naljaka juhtumise eest pigem tänulik. Tass Arvi Mägi Sam´i käes osutus aga vaataja jaoks kummaliselt tühjaks. Kui seda muidugi küliliasendis hoida, siis võib tee sealt üsna kergesti välja voolata. Voolamist vaataja ei näinud, küll aga Komissarovi osavat lahendust viiadata selle lodev tühi asend Ida olematu külalislahkuse arvele. Lahenduse sai seegi. Kahju oli aimata ka Raave lüket visata veini oma klubikaaslasele näkku. Aimamisi oli üldse kuidagi liiga palju.

Üldiselt hea etenduse kohta ei käinud minu seest aga läbi seda tormituult, mis iseendaga kõnelema paneb, selgust teeb ja organismi puhastab - see etendus jääb siiski vaid iseendaga rääkima. Ja seepärast - võin öelda - et etendus oli selle vaataja jaoks monoloog. Laval oli küll terve etenduse jagu klišeesid, aga siiski võrratu seltskond imetlusväärseid teatritegijaid - seepärast ei või kordagi mõelda, et etendus polnud vaatamist väärt, sest seda ta kahtlemata oli.

Lõikuspeo tantsud

Lavastaja Priit Pedajas

Kunstnikud Maret Tamme ja Illimar Vihmar (EKA stsenograafiaüliõpilased)

Tantsude seadja Maiken Schmidt

Lauluõpetaja Riina Roose

Tõlkinud Joel Sang

18. märtsil Draamateatris, esietendus.

Tüdrukute soolo. Rollidest lavastuses „Lõikuspeo tantsud“

Lavakooli bakalaureuselavastus „Lõikuspeo tantsud“ on hea pilguheit just tüdrukute lavasoolole. Millegipärast tundub selle lennu tulevastel naisnäitlejatel selleks siiani võimalusi mõnevõrra vähem olevat kui poistel – vähemalt paistab nii publiku seas viibijale. „Lõikuspeo tantsud“ on aga viie noore neiu võimalus, näidend lubab seda. Ja tüdrukud on ses kurva maitsega ajas ja ruumis ometi kihvtid: rangelt või lõbusalt, mänguliselt või vaikselt ja salaja oma häbitundesse vaadates.
     Etenduses ehitatakse maja. Selle maja puhul saab kõik alguse katusest, mis ühel hetkel sisse vajub. 
     Liis Lass Kate´i ja Tädi Kate´ina. Etenduses on Tädi Kate justkui katus naispere pea kohal, ehkki see katus kipub üha enam vihma läbi andma. Üksi seestpoolt on aga raske seda ka parandada, kui sadu hetkekski ei lakka ja auke väljast aina juurde õõnestatakse. Liis Lassi Kate on enamjaolt Tädi Kate, range ja eeskujulik kooliõpetaja, kes kõnnib ainult seda teed, mida kaart kristlikus usutunnistuses näitab. Tädi Kate on veel ka ema, ehkki lapsi tal endal pole. Siiski oma õdede kõrvalt ta tihti sellisena paistab. Lõbusate jalakeerutuste juures kõhkleb enin just tema, õdede lennukad ideed toob ka maa peale just tema. Kate ei ole vaatajale kohe alguses Kate – üks viiest õest. Ta ongi esmalt tädi, kui kõnnib lavale, kotid käes, ja asub jagama selle sisu. Esmalt muretseb ta ikka õepoja Micheali pärast, peatub esimesena tema juures, kiidab poissi ja tema usinat õppimist. Sellest vajalike asjade kotist leiab ta kõigile õdedele midagi – kalamaksaõlist patareideni välja. Õed muutuvad rõõmust säravateks kingisaajateks (eriti siis, kui kotist ilmuvad patareid raadio jaoks) ja Micheali Tädi Kate on sel hetkel nagu väikestele lastele poest kommi toonud ema. Ilmselt äratab sellise emalikuna tajumise vaatajas ka Tädi Kate´i peensuseni viimistletud ja juukseid peitev soeng, mis toob ka silmaga nähtava eristuse tema ja ta õdede vahele, kelle juuksed tantsides liikuvaks saavad. Juuksed on naiselikkuse märk, Kate aga ei näita neid. Emalik õde on mustas rüülikus maani kleidis, mis paneb tema mõtted veel karmimalt ja kõvemalt üle teiste kõlama, kuigi Liis teeb seda oma pideva kindla ja kõrvu kostva ning tihti ka halastamatult karmi häälega nii ehk naa. Eristust paneb Liis vaatajas tajuma ka oma hoitud kehaga, mis õdede lihtsa ja vaba ettemõtlemata liikumise ja enese liigutamise juures on justkui vormi valatud ja saab tegutseda vaid nii palju kui vorm järele annab. Ja ega palju ei anna. Liisu liigutused on kohati nurgelised ja kordavad, aga samal ajal on see nurgelisus sujuv ja viitab läbimõeldusele. Kõiges öeldus on nõnda juures kõigutamatust, enesekindlust, karmust, tõsidust ja veenvust. Juhuslikkus kaob.
     Siiski on Tädi Kate´is midagi, mis nagu läbi paistab – laseb vaatajal arvata, et olemas on ka lihtsalt Kate – Tädita. On see ehk Tädi ülipüüdlik žestikuleerimine, mis mõjub naise taotlusliku jõuna, et muuta tihti mitte kellelegi oluline naine kusagil ja kellegi jaoks kuuldavaks-nähtavaks. Või on asi ehk tantsimises, millega isegi Kate meeleldi kaasa läheb. Või ehk mõjub ta naisena hoopis kohtades, kus kõik tema õed seda naisele loomulikul kombel on, aga tema jõuga jätkuv kangekaelsus edasi rühib ja välja paistab – see ei ole aga enam mõistlik Tädi, vaid musta rüütatud leinajalik naine Kate. Selliselt vankumatu on ta näiteks siis, kui asi puudutab lõikuspeole minekut või Micheali isa Gerry´t. Selliste hetkedega otse sunnitakse vaatajat  mõtlema Tädi Kate´ile kui naisele. 
     Piret Krummi Maggie´t võib vast võtta kõige muretuma ja lustlikuma õena ses naistemajas. Näib, et kurbus ei jõua temani, või ei lase ta sel endani jõuda. Igal juhul ei näidata Maggie’s seda. Tema on justkui see valge lina hallil taustal: laulab pidevalt, tantsib teistega ja teisteta, aga mitte naiivse unistava plikana, sest tema nalja allikas ulatub tihti selle läbilaskva katuseni. Seepärast on ta ehk õdedest isegi kõige teadlikum nende saatusest. Maggie tundub olevat leidnud oma viisi elamiseks. Temast on saanud naerja ja naerutaja ning kui Tädi Kate üritab kõigest hingest olla katus, siis Maggie´t võib pidada selle katuse ehk ka kogu maja kõige suuremaks parandajaks, kuigi esmapilgul võib ta tunduda üsna kõrvalseisjana. Tihti on ta õrritaja ja niisama trikitaja, kiuslik oma väikese õepoja suhtes, ja selliselt mitte vanem kui poiss ise. Oma mõistatustes ja ninapidivedamistes on ta lapsemeelne mängukaaslane, laste mäng on aga tihti vägikaikavedu ja võistlus, mida Maggie näib õepoja kõrval siiralt nautivat. Kas pakub ta seltsi või naudib aega lapsekingades – siis kui silmad nägid üksnes seda, mis enda jalge ees, ei kaugemal? 
     Katariina Kabeli Rose. Väike blond lokkisjuustega tüdruk, kelle vanus ehk tekitab seda lõikuspeolugu laval nähes kõige rohkem segadust. Ilmselgelt mitte nii noor, kui paistab, ent siiski kõige õrnem ja purunemisvõimelisem kui keegi teine õdedest. Rose´i jaoks seda maja ehk kõige rohkem tarvis ongi. Tihti tundub eeskätt tema see, kellele oleks kõige lihtsam peale astuda. Sellest ka õdede-naiste reageering, kui kaua hoitud Rose kordades aeglasemal sammul pärast väidetavat halba enesetunnet ennast kampsunit näppides majja toob. Kõige kergemini ja tihedamini rõõmu nakatuvama neiukese kõne rütm on küsivate pilkude all häiritud ja paneb loo laval hetkeks seisma. Roosinupukeseks kutsutu ei ole sel ajal küll enam väike laps, tema mahatorgatud pilgus on piinlikkust, kuid Rose leiab siis otsusekindla ja selge häälega iseenda üles ja räägib õdedele justkui vastu, ehkki keegi otse midagi temalt ei küsi, v.a Tädi Kate muidugi, kes viimaks julgeb küsida – nii, et selget vastust ka kuulda tahab. 
     Kristiina Hortensia Porti Aggie satub õhinasse ja võtab raadiomaailma rütmid vastu sama kergesti kui teised õed, aga tema viis on siiski teine. Ta teeb seda vaiksemalt ja jääb mõneks ajaks varju, see on mõistetav mõningal määral tagasihoidlikkusena, aga mitte lõpuni. Tema on õde, kes muutub esialgu mõistatamiseks. Midagi temaga on, antakse mõista, aga see jäetakse esimeses vaatuses puutumata. Teise vaatuse alguseks hakkab Aggie´st kujunema aeglane vaikiv ja kaugelt võõrast imetlev naine. Selle ereda valguse alla satub Kristiina Aggie teises vaatuses, tantsus Jerry´ga. Kohmetu Aggie ei julge, andes Ohh-mis-nüüd-mina-ometi-reaktsiooni, aga kui julgeb lõpuks, siis on see vabanemine, ja ehk ka enesepaljastus. Väikesest proovitantsust saab niivõrd tempokas ja paarilisi kokkusulatav keerlemine, et enesepaljastus saab tema põskedele värvitud. Maja hakkab sellega lagunema lisaks välismõjudele ka seestpoolt ja parandajaid selle sees jääb vähemaks. 
     Jane Kruusi Chris oleks pigem õde kui ema. Teda ärritab poja ümber käiv müra ja pidev hoolitsus. Micheal on aina silma alt ära – kusagil kaugel, külje peal. Olemas, aga mitte liiga lähedal. Ilmselt on poeg niivõrd isa nägu, et see igapäevane kibe meenutus ärritab Chrisi, kui õed pidevalt poisi kõne ja silme alla toovad. Kõige suurem vara ja kõige suurem koorem. Et üldse koorem, on ju vale tunne ühele emale ja ilmselt tajub Chris seda isegi. Sisuliselt peaks see õde vast kõige vaevatum hing olema, ent laval siiski mitte. Seal on Chris pigem salaja ootev ja lootev, meest koju ootav naine, kes teab, et tantsida on vale, aga tantsib ikka – sest ei suuda tahtmisest üle olla. Naine.
     Lavastus ei koosne aga üksi naisansamblist, kuigi rõhk on just neil. Mainimata ei või siiski jätta Karl-Andreas Kalmeti Michael´it, kes on laval pikk noor mees ja samas ka täiesti aktsepteeritav seitsmeaastase lohet meisterdava poisina. Kalmeti Micheal on habras omaettehoidev kurvasilmne poiss, kes ikka ja jälle oma vanusele kohaselt läheb siiras usus tädi Maggie vigurite õnge. Ja pettub niisama siiralt, aga ei ole selle peale ka liialt pahane, ilmselt läheb see hinge ja jääb sinna kuhugi alles. 
     Priit Piusi Gerry on laval nipernaadilik ärimees-kunstnik – kuidas parasjagu vaja on – nii välimuselt kui olemuselt: piirab oma heledas ülikonnas ja naeratus suul nii üht kui teist naist ning lõpuks satub hoopiski kolmandale rajale. Kui aga kunst kutsub, siis tantsib ennast õhkõrna kergusega kõhklemata selles suunas minema. Aga mitte jäädavalt. Hea tantsija oskab tantsida ka tagurpidi, nii ei ole juba tantsitud teed tagasivaadeteks kunagi suletud. Kuni ühe hetkeni. 
     Kaspar Velbergi Jack on äratundmiseni oskuslikult moondunud vanamees, kelle „hullushaigus“ kipub vahepeal tema sirge selja abil ununema. Kentsakas abivajajaks tunnistatud usklik on enamjaolt vaid kõne all, aga kui ilmub nähtavale, on Velbergi aeglane tegelaskuju vanadusse hästi sisse elanud.
   
Kui naistemajja ilmuvad mehed, lakkab see olemast naistemaja -  üsna pea on see vaid üks tühi lagunenud maja, kus justkui aja kiuste tantsu löödi.

John Osborne´i "Vaata raevus tagasi"

Näidend

Hägune ja udune, aeg-ajalise kaasatundmise tundega. Segadus, mida autor ise läbipaistes üritab klaarida. Klaarib ka tegelasi, nende täpsemaks mõistmiseks justkui tõlgendaks neid. Autor polekski nagu teksti looja, vaid üritaks tegelastest isegi aru saada ja neid endale tõlgendada - on seega pealtvataja, mitte teadja.

Kummalisus. Moondunud suhted. Osav ja terav vs pehme.

Vastandid. Julmus ja vägivallakeel. Noored vanad mehed. Tegelased teisenevad pidevalt.

Ehk

Katkendlik, ent tervikut võib siiski näha. Värvitu, hägune ja udune, kindlate piirideta. Moondunud, kare ja krobeline.

Väsinud vanadus. Väline kuri koledus, mis ulatub sissepoole. Valus vaadata. Kaastunne.