Peeter Raudsepa oblomovlus Sadamateatris

Ivan Gontšarovi kangelasballaad

Tõlge Anton Hansen Tammsaare Dramatiseering Sven Karja Lavastaja Peeter Raudsepp Kunstnik Silver Vahtre Nimiosas Rein Pakk Teistes osades Raivo Adlas, Liisa Pulk, Margus Jaanovits, Külliki Saldre, Priit Strandberg, Markus Luik, Martin Kõiv
Sadamateatris 20. jaanuaril 2013

Ilmselt kõige rohkem on Oblomovi lugu inimloomusest, mis selle pehme mehe näol osutub eriti kurvaks. Enamasti on inimesed võimelised ikka end muutma või end ise nägema, vajadusel ennast vältima. Oblomov nägi ennast (ehk liigagi palju), see ei meeldinud talle, aga nii see jäi - nii tema ise jäi.

Voodis lamav suur mees, kes kardab inimesi, sest nendest õhkub "külma". Esmapilgul tundub see olevat hale kate, mille alla see kuninglikus punases suur beebi ennast maailma kurjuse eest kookonisse kerib. Siis tundub see jällegi olevat laisa inimese päheõpitud käibefraas. Lõpuks aga jääb mulje, et Oblomovit vaevab oblomovlus, mida võib näha inimloomuse ühe avaldumisena.

Oblomovlus on hirm elada, teiste seas. Iga avalikkuse paiste tekitab krambi ja vallandab kabuhirmu. See on nagu iseäralik köievedu, kus tahtmine ja teadmine tirivad ühelt poolt, aga keha ja füüsis jäävad peale - sikutavad ja sikutavad, teinekord on lootuski, et nüüd võidab esimene, aga keha matab ja katab lõpuks ikka enda alla.

Raudsepa lavastuses paraku ei olnud seda selgroogu, mis nähtule nähtava kuju fikseeriks või seisukoha looks. Saalis publiku seas ringi vaadates, siis jälle pilguga lavale põigates - see tekitas ajata oleku. Kõik seisis, inimeste pilgud oli loiuse all kinni ning laval polnud piisavalt energiat, et sellega võidelda. Ka ajaga mitte - see tammus paigal.


Saalist välja, üle silla, ja tahaks karjuda. Sest on jube hirm. Et ei kulge(ta)ks kunagi, vaid käi(da)ks ja karju(ta)ks ja säutsu(ta)ks. Ja seisa(ta)ks vastu ja jookse(ta)ks võidu - aja, tuule, teiste ja kasvõi iseendaga.  

Näitleja seisukohast

"UNE", Leedu Riiklik Draamateater
Lavastaja Birute Mar Mängib  Birute Mar Helilooja Antanas Kucinskas Lava- ja kostüümikunstnikud Jolanta Rimkute, Dmitrij Matvejev Koreograaf Edita Stundyte

Draamafestivalil 05.09.2012, Genialistide Glubis

Neid on alati kaks. Ja nad on seotud. Ühe peab avama, muidu pole üldse mõtet. Sest selles ongi kogu asja mõte. Aga peab olema ka teine. Ja ilmtingimata mitte avali, osadeks lahti võetud, valguse kätte vaatamiseks välja pandud. Vaid kinni ja nõnda siis haavamatu, ehkki seest aimatav. Sest teine on julgelt avatud ja esmapilgul identne. Aga kunagi ei tea, mis on ses samana näivas teises. Ilmselt siiski uba, aga milline uba? Mitu uba? Ja kas ikka söödav uba?
Vahet pole, peaasi on avatuna alati ka mingil moel end kaane all hoida. Et ennast hoida.

"Tõde ja õigus. Teine osa". Minu kord tarbida

Lavastaja Elmo Nüganen Kunstnik Iir Hermaliin Muusikaline kujundaja Riina Roose Mängivad Karl-Andreas Kalmet, Aivar Tommingas, Liis Lass, Aleksander Eelmaa, Tõnn Lamp, Margus Tabor, Andres Raag, Rain Simmul, Kalju Orro, Allan Noormets, Margus Tabor, Ago Roo, Helene Vannari, Andero Ermel, Henrik Kalmet, Märt ja Priit Pius, Mikk Jürjens, Kristjan Üksküla, Kaspar Velberg, Anne Reemann, Maiken Schmidt, Pauliine Põldmaa või Sonja Nüganen, Tiina Kukli, Jaak Kaljurand.

Lavastus esietendus Põrgulaval 12. Veerbruaril 2005, taasesietendus 10. augustil 2012 uue koosseisuga (teiste seas 25. lennu linnateatri uued näitlejad).

Mulle meeldis.

Koju jõudes ei anna mulle rahu see meeldis-ei-meeldinud-skaala. Mis mulle siis meeldis, et see mulle meeldida sai? Ükski detail kui põhjendus ei taha kurgulae küljest lahti tulla. Suu on liimine ja aru ma ei saa. 

Imelik, et kui öelda Nüganen või Tammsaare, siis ärkab sees mingi enesekriitika ja vastutuse ärev kompott. Vastutus oma sõnade ees ja tahtmatuski neid väljendada, just selle vastutuse pärast, mis sunnib sind kümme korda mõtlema ja siis lõpuks ikka ütlemata jätma. Esimese puhul eriti. Aga lisada Nüganen, see on kokku ikkagi mitukümmend kraadi kangem kraam. Sees on  õõnes tunne ja sõnad ei vasta ootustele. Õõnes on hea. Mis on jälle kuidagi veider, sest tegelikult ei või ennast tunda väiksemana kui just nüüd selle õõnsa tunde sees, Põrgulaval Tammsaare „Tõe ja õiguse“ all.

Miks peaks mingi Tammsaare nii väga ikkagi loksutama. Kahtlustan: see on see Aja Lugu, mis paisutab ja jätab kujuta kujusid alles igasse uude põlve. Ning kuldab üle kui suure mäluväärtuse. Sellest räägitakse ja räägitakse ja sa võtad selle oma teadmisse vastu kui millegi, mis on nii kulutatud ja kulunud juba. Ühel hetkel avastad: kurat, see vana on ju jumala uus. Mis siis, et varem korduvalt kasutatud. Aga seda on kasutanud keegi teine. Sina teed seda esimest korda. Ja saad äkki aru, miks see nii kasutatud on. Mida rohkem see kõigi teiste käest läbi on käinud, seda suurem ta on, kui lõpuks uuena just sinu (loe: minu) tarbida saab.

  

Tuhka sest meeldib-ei-meeldinud-skaalast, mida selle mõttetühjuse pärast endast alati eemal hoian. Mulle meeldis! Ja ma hakkan enam-vähem aru saama miks.

Komöödia - tragöödia ja miskit veel (?)

"Maailmale nähtamatud pisarad"
Lavastaja ELMO NÜGANEN Kostüümikunstnik REET AUS Helilooja JAAK JÜRISSON Muusikaline kujundaja RIINA ROOSE Valguskunstnik PRIIDU ADLAS Mängivad ARGO AADLI, EPP EESPÄEV, PIRET KALDA, TÕNN LAMP, ALLAN NOORMETS, INDREK OJARI, ANDRES RAAG, ANNE REEMANN, MARGUS TABOR, KÜLLI TEETAMM, MART TOOME ja ANDRUS VAARIK
Esietendus 3. aprill 2012
Draamafestivalil 03.09.2012, Vanemuise suures majas

Mõtlen: laval olid lood, iseenesest nukravõitu elukäikudest ja juhtumitest. Aga naeran mina ja naeravad teised.

Lavastus oli üles ehitatud Tšehhovi seitsmele novellile ja kahele lühinäidendile. Need moodustasid argipäeva pildikesi, olid lihtsakoelised ja äratuntavalt kerged. Tegemist oli komöödiaga ja publik ei saanud ses mõttes küll petta. Miks ma naeran, kui noor neiu murrab siiraste ja lootusrikaste noormeeste armunud südameid või kui musta rüütanud lesknaine reedab oma ülla soovi jääda oma kadunukesele igavesti truuks üheainsa 180-kraadise selja- ja patsipaljastuspöördega? Kui nende lugude sisu informatiivselt edasi jutustada, siis ilmselt ei reageeriks sellele nõnda nagu Vanemuise saalis tol õhtul. Kurvad lood, aga naerutavad silma all küll. Ilmselt "süüdistan" näitlejaid ja "süüdistan" lavastajat. Traagika keeratakse üle vindi ja suvalise inimese kurbloost saab äkki komöödia.
 Piret Kalda üleni mustas leinanaine nutab nagu kord ja kohus, seitse kuud end oma majja matta ning päevast päeva kadunud abikaasa pilti vaadata -  ei või kõhelda, et naisel on leinaga tõsi taga, veenab igati. Kui Kalda vaid selga publiku poole ei keeraks, loori peast ei võtaks ning Noormets ometi tema näos puudrit ei tuvastaks, veenaks vast lõpuni. Kõik, mis öeldud, aga laval välja tuuakse ning siin kohtume lihtsalt suure vastuolude haisva hunnikuga. Must leinarüü on nüüd ülinaiseliku rõhu all, esile toodud ja välja mängitud. Kõik järgnev muutub palaganiks. (Ehkki selle keskel laiutab elu ise.) Mis naeru esile kutsub, on juba totter kuma: rollis jätkatakse siira tõsimeelsusega vana rida, keha ja lava tirib teisele poole ning loost saab tobenaljakas situatsioon, mis pisaraid ei taha. Novelli nimigi – „Karu“ – kõlab irooniliselt, kui mõtleme Allan Noormetsa karulisele olemusele, mis naisele alla vannub. Mees karjub mis kole, tema vastane - nääpsuke naisterahvas - on relvitu sõna kõige otsesemas mõttes, aga avab tule, kui tarvis. Igal juhul! Võlub ära. Ja võidab ära, revolvrita, naiste moodi – naisena.

Kui tragöödia ajab naerma, ongi komöödia. Ilmselt.

Nüganeni lavastuse puhul jäi klassika alles. Oli selline kuldne ja soliidne lavaõhk. Asjatus mõjus hästi, lubas keskenduda loole ning hoidis tõsiduse eemal. Ainelist tausta seega väga ei antud. Kostüümidest tuli aeg välja ja küsitavusi ei tekkinud. Lavastuses oli oluline valgus, mis tekkides ja kadudes, sündmusi ja tegelasi fokusseerides ja taandades aitas lugudel alata ja lõppeda, tõi neid lähemale ja viis kaugemale. Kogu aeg aga tõi kusagilt tühjusest. Nii justkui peatus vahepeal ka aeg ja siis lihtsalt näiteks tantsiti muusika saatel. Kuni algas järgmine elu, teatati meile.

Etenduses olid killud, seda ei varjatud. Just vastupidi – kilde rõhutati, tutvustades iga novelli ja lühijuttu eraldi. See andis enesekindlust, oli veenev,  ja töötas. Elus pole ühte tervet, vaid on palju lugusid, igal ühel oma – nuta või naera. Vaatajana naerad, oma (pealtnäha) lihtsas elus tihti nutad.   

 

Võõras haigur

Jez Butterworth "Ööhaigur"

(The Night Heron)

suvelavastus Olustvere mõisa reheküünis

Tõlkija Martin Algus
Lavastaja ja muusikaline kujundaja Taago Tubin
Kunstnik Liisa Soolepp

Mängivad Meelis Rämmeld, Tarvo Vridolin, Merle Palmiste, Tanel Ingi, Janek Vadi, Andres Tabun, Agu Trolla ja Kaido Torn.

Olustvere mõisa reheküünis 11. augustil 2012

Eelmisel suvel karastas Ugala teater oma publikut ajaloolise tükiga Meleski klaasivabrikus. Sellesuvine mängupaik sai Olustvere mõisa reheküüni. Võrrelda neid kahte tükki ei saa: kaks täiesti erinevat näidendit, kaks täiesti erinevat lavastajat. Olustvere seab aga selle vaataja mõtte hetkeks Meleskisse, ühe suve tagusesse aega - siiski võrdlema. Meleski vana klaasivabrik kõneles seal kaasa loole, mille Priit Pedajas sinna pani, ta jalutas publikut aeglaselt läbi aja ja inimeste. Loo ümber oli toona kõik õige.

Haigur oli Olustveres läbilennul – mainiti meile korduvalt. Nii ka „Ööhaigur“. Reheküüni seinad ei ole sellele kodused. Lavastuse lõpuks ei saanud aru, kas siit mõni lind üldse läbi lendas.  Seoseid ei tekkinud ja lugu kippus laval tükki kiskuma. Vaataja kaotati sinna kusagile täiesti ära.

Ilmselt võib siinkohal mõelda variandile, et teema sellele vaatajale lihtsalt ei sobi. Pinteri austajana aga peaksime näidendi autoriga pisut meelt ja mõtet jagama. Mistõttu ootasin loole eriti suure innuga leidlikku lavavarianti. Etenduse lõpuks tundsin aga end tühja kastina,  kust kõik viimseni välja on tõstetud, kaas pealt lahti unustatud ja tuul sest hooletult läbi puhuma jäetud. 

Esile pean tõstma rollitäitmisi.

Geniaalne Meelis Rämmeld. Või ehk hoopis keskpärane? Raske otsustada. Eks selle geniaalsusega olegi üsna kehvasti, kui seda fikseerida tuleb. Aitaks vast see, kui oleksin varem Rämmeldit mõnes rollis näinud, paraku ei ole see Ugala näitleja minu silma all olnud. Loivab rollile vajaliku nerourkeliku lohakusega, kiitsakas ja käed pika mantli taskus. Tema õlad tõstavad keha ülespoole, kindlustavad kaelale soodsa kaitsemüüri ja veavad mööda maad lohiseva jalaraskusega vägikaigast - üles või alla? Keha saab liikumatu kuju, on aga mõnusalt lodev ja küürus – õlad ei jaksa ja vajuvad vastu pannes raskuse all maale lähemale. Rämmeld teeb tõesti hea rolli. Ta veenab ja  vaataja usub, kui teda Jess Wattmore´iks nimetatakse. Mingil moel avaldub ta oma rollis siirusega, mida võib ehk võrrelda Indrek Sammuli omaga Salieri („Amadeus“) rollis. Rämmeld hoiab Jessi enda sees, tegelase raske rusuv maailm on tagasihoidlikult kesta all, mis ei paista ühegi näoilme abil välja – see on täiesti paigal, ent ometi selle kesta alt tajutav. Jess räägib vähe ja teeb tegelikult laval veelgi vähem. Ta on seal pidevalt olemas ja kui pole esiplaanile otse seatud, siis tungib vaataja aga just talle kallale. Sest mitte midagi teha paneb vaataja otsima miskit muud ja kusagilt mujalt – antud juhul ei olnud väljast näha ja pilk sai terav sissepoole. Mida oligi vaja, et  imetlus tekiks.

Merle Palmiste on laval teine tegelane, kelle roll ehk vaatajat otsima paneb. Alguses on Bolla lihtne ja naljakas, ent sest maadlejalikust vanglaasukast hakkab kooruma üks nahk teise järel. Pealtnäha lihtsa, rohmakalt ja tummiselt paiskava mühakliku ühmamisega teeb Palmiste Bolla kohati tobenaljakaks. Ent see kaob mingil hetkel. Ilmub salapära, mis paneb tegelasse ärevalt ja ettevaatlikult suhtuma. Selle naisega ei ole turvaline ega tohiks valvsust kaotada - näeme laval Bollat ühes enesekontrolli kaotanud stseenis. Terav ja ärev ja tume. Siis äkki värviline ja rõõmus ja esituslik. Aga mitte vaid ohtlikuks-ettearvamatuks ei tule Bollat arvata. Lihtne kude koorub ja koorub. Ja teiseneb. Lõpuks vaatad ning kogu konkreetsus on kadunud. Bollat peabki ühel hetkel abstraktse sõnavara abil kirjeldama – teisiti ei saa, sest antud juhul keeruline on abstraktne. Tema ümber kujundatakse etenduse lõpuks kuhjaga küsimärke, mis reheküüni lakke rippuma jäetakse. Ehk see rippumine oleks õlekõrs, mida hiljem kodus püüda saanuks. Paraku astub vaatajasissepääsust saali publikut kõnetama linnumees-linnuvaatleja (Andres Tabun). Kui mitte enne, siis nüüd vähemasti tuleks saalisistujale selgeks teha, et ta ikka teatrisse on tulnud. See jutustaja mõjus topeldusena – lavastusele sai kaks lõppu. Esimene puhus mulli õhku täis, teist võis tajuda nõelana, mis äsjatekkinud mulli puruks laksas ja olematuks tegi. Nõela torge vallandas värina ja kogu krempel kukkuski kokku.

Lisaks sellele ragises etenduses minu jaoks miski ka hetkel, kui tuusad udupilvest tumeprillilised mehed mustas saali tungisid.  Lisaks küsimärkidele sai küüni lagi nüüd täis veel igasugu muid märke, kättesaamatus kauguses ja võõras keeles.

Etenduses küll tegevus seisis, ent see polegi iseenesest probleem: seisev tegevus seab vaataja fookuse vaid mujale, ta hakkab otsima. Leitav fookus ei lase etendusel tükki minna. „Ööhaigru“ märgisüsteem aga rippus selle reheküüni kõrge lae all, mulle kättesaamatuna.

Aga eks ma ole lühike ka.

Baltoscandal 2012, laupäev, 7. juuli

Schwalbe (NED) “Schwalbe Cheats”

Hollandi teatritrupp mängib laval sõna otseses mõttes. Järjekordselt. On näha, et see on nende kokkutulemise põhjus olnud ka varem. See tuleb loomulikult ja pingutamata. Nende osavuse ja proovituse tabab ära. Nipid ja võtted, mida platsil nende kummaliste mängude mängimiseks kasutatakse, nõuab vilumust. Kummaline mäng.

Mäng?

Alguses on ju naljakas või lausa totter, kuidas üks poolpaljas tüdruk võitleb ennast jalgupidi teise tüdruku veniva retuuspüksi säärde - hüppab ühe jalaga sinna sisse, riie annab piisavalt järele ja ollaksegi eesmärgile lähemal. Aga mis eesmärgile siis? Eesmärk on rebida ja kiskuda, nii peaks võitma - kui rebid ja kisud kõige rohkem.

Alguses niisiis naljakas. Mingil hetkel ei vaadata enam riidekandjale otsa, teda pole olemas. On eesmärk ja loomalik instikt. Siis. Käib üsna kõva latakas. Kõrvakiil noormehelt neiule. Saalis ei naera keegi, pigem ollakse ehmunud-ootaval ilmel. Mäng on oma mängulisuse kaotanud, reegleid pole. Valu on vahend alistamiseks ja nõrgem sugupool on tihti kaotuse põhjus. Alistatud.


Taavi Varm (EST) “FUNK KON”

Autor: Taavi Varm

Dramaturgiline tugi: Andres Noormets, Peeter Rästas, Taavet Jansen

Helikujundus: Hendrik Kaljujärv

Taavi Varm saabub lavale kui opereeriv mustkunstnik, õlgkübara ja raskete nägu raamivate mustade prillidega. Meisterdab ja manab helisid, mängib nendega ja annab vahepeal sõna erinevatele kunstnikele. Äratuntavust nõudvatelt aladelt kõneleb kunsti olemuslikel ja kõiksuse teemadel näiteks Merle Karusoo, Urmas Lennuk, Hendrik Toompere jr, Üllar Saaremäe, mõned tuvastamata jäävad varjukunstnikud (heliloojad, kirjanikud jne). Küsitakse-vastatakse – lõpuks aga ikka ära ei vastata. Peamine tööriist sõna vahel on heli ja pilt. Me näeme, kes räägib ja kuuleme teda. Ekraanide paljusus vaataja ümber paneb küll kaelalihased tööle ja teeb need üsna pea keerlematagi tajutavaks. Ebameeldiva pöörlemise asemel valin lõpuks laisa pilgu enda ees. Kõik, mis ette ja kõrvale avaneb, kuulub minu visuaalsesse vastuvõttu – muust loobun.
Ilmselt aga ei ole mina siiski selle võluri publik. Nagu ei olnud ilmselt ka minu kõrval istunud meesterahvas, kes etenduse lõppedes muigamisi küsis (ja tegelikult sellega ka vastas): „Kuidas meeldis?“. Ilmselt ei arvanud ta minu vaikimisvaliku peale, et ma tumm olen, vaid sai sealt siiski oodatud vastuse. Eks see olnudki retoorilist sorti küsimine – vastuse ootust ses toonis küll polnud. Ja ega mul ka teisitimõtlejana teda ümber veenda poleks õnnestunud. Hinnangut anda tundus siin mõttetu eeskätt just minu olematu veenmisjõu tõttu, mis mul selle meesterahva ees paistis olevat. Selle ühe küsimusega jagati karmi kriitikat. Ka tema polnud Varmi publik. Aga kui ei meeldi, kas siis oli tingimata halb?
Baltoscandal on etenduskunstide festival, kus peaks oma tavapärast teatrikülastaja hoiakut pisut ümber sättima. Seal peaks vaataja eeskätt uurima ja oma isikliku vaatajaruumi piire nihutama. See tundub mulle ühe suure mõttelise katsetuste lavana.


Chelfitsch & Toshiki Okada (JPN) “Current Location"
Nägin jaapani teatrit esmakordselt, ent see äratas huvi. Võtsin publiku nihelemisest järeldada, et pakutavast jäi enamusele siiski väheseks. Ja eks teda nagu mingil moel vähe oligi. Kohati justkui lapsekingades aeglane teksti andmine, aga ses oli kahtlemata midagi uudset. Näitlejad ei muutu, nad kogu aeg vaid on olemas. Tekst on nii paratamatult oluline. Ja sel lastakse oluliseks saada just kõnelemiste vahele antavate vaikushetkede ja minimaalse, pea olematu kehalise väljenduse abil. Ja nii on ses midagi suurt, suuremat, kui nende väheste sõnade tähendusest välja lugeda. Teksti sees on justkui terve jaapani rahvas, selles on kurbust ja traagikat, lihtsat tõde, mille näitamisega ei nähta vaeva. Ja nii on see tõeline.

Pulm Õisu mõisas

Osades:  RITA RAAVE, MERILIN KIRBITS, ALLAN KRESS, Viljandi Kultuuriakadeemia 9. lennu näitetudengite KATRIN KALMA, LIISU KRASSI, JAANUS TEPOMEHE, RAIT ÕUNAPUU,
IMRE ÕUNAPUU ja HENDRIK VISSELIGA. 
Lavastajad, kunstnikud: ADEELE SEPP ja MARIKA PALM (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 9. lend)
Autor, dramaturg: KAUR RIISMAA (EMTA Lavakunstikooli 26. lend)
Pulmakõnede autorid: URMAS VADI, JIM ASHILEVI, MARIA LEE LIIVAK
16. juunil Õisu mõisas.

"Pulmaga" on nii, nagu Tambet Kaugema Sirbis kirjutas: pulm peab meeldima, et igavus peale ei tuleks. Nõustun.
Idee istutada publik laua taha oli seega huvitav, aga ka ohtlik, sest kogemustega pulmakülaline võib ses istujaasendis saada ründava mälestuse ohvriks.

Algus oli põnev. Täitsa pulmalaud kohe, viinapitski laual. Tekkis küll kahtlus, et ehk pole siiski viin sees - ilmselt kulus pitsitäis näolihaste ergutamiseks ära. Istutakse. Mingil hetkel pidi pitsid üheskoos tühjendama. Paljudel tuli siiski loobuda - hea liikluse huvides. Aeg-ajalt antakse märku, et vaataja on reaalselt olemas ja tõemeeli pulmakülaline. Siis aga unustatakse see sootuks, viidatakse sellele, et kedagi justkui pole ja tekitatakse tühja ruumi tunne.

Rita Raave särtsakas ükskõiksus ja julge meeleavaldus ka veel kainet peigmehe ema rolli täites on ergutav ja seda on tõesti hea mänguna lust jälgida, mingil hetkel kallale kippuva igavuse tõrjub see kriitilistel hetkedel eemale. Merilin Kirbitsa ülidramaatilisus toodab tuntaval määral võõristust: see jookseb teiste mängul eest ära ja tõuseb kusagil isegi lausa lendu, nii et tahaks sellest kinni haarata ja omale kohale suruda - kohe täiesti paigale.

Viljandi kultuuriakadeemia näitlejatudengitega sai siin kindlasti tuttavamaks, eriti kui mõelda, et ega nendega väga kohtugi. Kas aga oli hea mõte panna üheskoos mängima väheste ja rohkemate kogemustega näitlejad, on omaette küsimus. Jään kahtlema, sest pilk muutub teravaks ja kihid on kerged tekkima. Samas saab kogemusi juurde vaid kogemuste (loe: kogenud näitlejate) keskel viibides. Kontaktõpe.

Särtsakas ja omamoodi etendus oli katlemata. Meeldejäävaim hetk vast oli vaheaja vaatamisväärsuseks keset põrandat tekitatud inimlaip (Imre Õunapuu), kes polnudki valge lina all lamav nukk - nii arvas näiteks minu kaaslane sel õhtul. Loodetavasti ei saanud laiba kehastaja sest jalahoobist suuremat viga. Head talle!