Lavastaja Priit Pedajas
Kunstnikud Maret Tamme ja Illimar Vihmar (EKA stsenograafiaüliõpilased)
Tantsude seadja Maiken Schmidt
Lauluõpetaja Riina Roose
Tõlkinud Joel Sang
18. märtsil Draamateatris, esietendus.
Tüdrukute soolo. Rollidest lavastuses „Lõikuspeo tantsud“
Lavakooli bakalaureuselavastus „Lõikuspeo tantsud“ on hea pilguheit just tüdrukute lavasoolole. Millegipärast tundub selle lennu tulevastel naisnäitlejatel selleks siiani võimalusi mõnevõrra vähem olevat kui poistel – vähemalt paistab nii publiku seas viibijale. „Lõikuspeo tantsud“ on aga viie noore neiu võimalus, näidend lubab seda. Ja tüdrukud on ses kurva maitsega ajas ja ruumis ometi kihvtid: rangelt või lõbusalt, mänguliselt või vaikselt ja salaja oma häbitundesse vaadates.
Etenduses ehitatakse maja. Selle maja puhul saab kõik alguse katusest, mis ühel hetkel sisse vajub.
Liis Lass Kate´i ja Tädi Kate´ina. Etenduses on Tädi Kate justkui katus naispere pea kohal, ehkki see katus kipub üha enam vihma läbi andma. Üksi seestpoolt on aga raske seda ka parandada, kui sadu hetkekski ei lakka ja auke väljast aina juurde õõnestatakse. Liis Lassi Kate on enamjaolt Tädi Kate, range ja eeskujulik kooliõpetaja, kes kõnnib ainult seda teed, mida kaart kristlikus usutunnistuses näitab. Tädi Kate on veel ka ema, ehkki lapsi tal endal pole. Siiski oma õdede kõrvalt ta tihti sellisena paistab. Lõbusate jalakeerutuste juures kõhkleb enin just tema, õdede lennukad ideed toob ka maa peale just tema. Kate ei ole vaatajale kohe alguses Kate – üks viiest õest. Ta ongi esmalt tädi, kui kõnnib lavale, kotid käes, ja asub jagama selle sisu. Esmalt muretseb ta ikka õepoja Micheali pärast, peatub esimesena tema juures, kiidab poissi ja tema usinat õppimist. Sellest vajalike asjade kotist leiab ta kõigile õdedele midagi – kalamaksaõlist patareideni välja. Õed muutuvad rõõmust säravateks kingisaajateks (eriti siis, kui kotist ilmuvad patareid raadio jaoks) ja Micheali Tädi Kate on sel hetkel nagu väikestele lastele poest kommi toonud ema. Ilmselt äratab sellise emalikuna tajumise vaatajas ka Tädi Kate´i peensuseni viimistletud ja juukseid peitev soeng, mis toob ka silmaga nähtava eristuse tema ja ta õdede vahele, kelle juuksed tantsides liikuvaks saavad. Juuksed on naiselikkuse märk, Kate aga ei näita neid. Emalik õde on mustas rüülikus maani kleidis, mis paneb tema mõtted veel karmimalt ja kõvemalt üle teiste kõlama, kuigi Liis teeb seda oma pideva kindla ja kõrvu kostva ning tihti ka halastamatult karmi häälega nii ehk naa. Eristust paneb Liis vaatajas tajuma ka oma hoitud kehaga, mis õdede lihtsa ja vaba ettemõtlemata liikumise ja enese liigutamise juures on justkui vormi valatud ja saab tegutseda vaid nii palju kui vorm järele annab. Ja ega palju ei anna. Liisu liigutused on kohati nurgelised ja kordavad, aga samal ajal on see nurgelisus sujuv ja viitab läbimõeldusele. Kõiges öeldus on nõnda juures kõigutamatust, enesekindlust, karmust, tõsidust ja veenvust. Juhuslikkus kaob.
Siiski on Tädi Kate´is midagi, mis nagu läbi paistab – laseb vaatajal arvata, et olemas on ka lihtsalt Kate – Tädita. On see ehk Tädi ülipüüdlik žestikuleerimine, mis mõjub naise taotlusliku jõuna, et muuta tihti mitte kellelegi oluline naine kusagil ja kellegi jaoks kuuldavaks-nähtavaks. Või on asi ehk tantsimises, millega isegi Kate meeleldi kaasa läheb. Või ehk mõjub ta naisena hoopis kohtades, kus kõik tema õed seda naisele loomulikul kombel on, aga tema jõuga jätkuv kangekaelsus edasi rühib ja välja paistab – see ei ole aga enam mõistlik Tädi, vaid musta rüütatud leinajalik naine Kate. Selliselt vankumatu on ta näiteks siis, kui asi puudutab lõikuspeole minekut või Micheali isa Gerry´t. Selliste hetkedega otse sunnitakse vaatajat mõtlema Tädi Kate´ile kui naisele.
Piret Krummi Maggie´t võib vast võtta kõige muretuma ja lustlikuma õena ses naistemajas. Näib, et kurbus ei jõua temani, või ei lase ta sel endani jõuda. Igal juhul ei näidata Maggie’s seda. Tema on justkui see valge lina hallil taustal: laulab pidevalt, tantsib teistega ja teisteta, aga mitte naiivse unistava plikana, sest tema nalja allikas ulatub tihti selle läbilaskva katuseni. Seepärast on ta ehk õdedest isegi kõige teadlikum nende saatusest. Maggie tundub olevat leidnud oma viisi elamiseks. Temast on saanud naerja ja naerutaja ning kui Tädi Kate üritab kõigest hingest olla katus, siis Maggie´t võib pidada selle katuse ehk ka kogu maja kõige suuremaks parandajaks, kuigi esmapilgul võib ta tunduda üsna kõrvalseisjana. Tihti on ta õrritaja ja niisama trikitaja, kiuslik oma väikese õepoja suhtes, ja selliselt mitte vanem kui poiss ise. Oma mõistatustes ja ninapidivedamistes on ta lapsemeelne mängukaaslane, laste mäng on aga tihti vägikaikavedu ja võistlus, mida Maggie näib õepoja kõrval siiralt nautivat. Kas pakub ta seltsi või naudib aega lapsekingades – siis kui silmad nägid üksnes seda, mis enda jalge ees, ei kaugemal?
Katariina Kabeli Rose. Väike blond lokkisjuustega tüdruk, kelle vanus ehk tekitab seda lõikuspeolugu laval nähes kõige rohkem segadust. Ilmselgelt mitte nii noor, kui paistab, ent siiski kõige õrnem ja purunemisvõimelisem kui keegi teine õdedest. Rose´i jaoks seda maja ehk kõige rohkem tarvis ongi. Tihti tundub eeskätt tema see, kellele oleks kõige lihtsam peale astuda. Sellest ka õdede-naiste reageering, kui kaua hoitud Rose kordades aeglasemal sammul pärast väidetavat halba enesetunnet ennast kampsunit näppides majja toob. Kõige kergemini ja tihedamini rõõmu nakatuvama neiukese kõne rütm on küsivate pilkude all häiritud ja paneb loo laval hetkeks seisma. Roosinupukeseks kutsutu ei ole sel ajal küll enam väike laps, tema mahatorgatud pilgus on piinlikkust, kuid Rose leiab siis otsusekindla ja selge häälega iseenda üles ja räägib õdedele justkui vastu, ehkki keegi otse midagi temalt ei küsi, v.a Tädi Kate muidugi, kes viimaks julgeb küsida – nii, et selget vastust ka kuulda tahab.
Kristiina Hortensia Porti Aggie satub õhinasse ja võtab raadiomaailma rütmid vastu sama kergesti kui teised õed, aga tema viis on siiski teine. Ta teeb seda vaiksemalt ja jääb mõneks ajaks varju, see on mõistetav mõningal määral tagasihoidlikkusena, aga mitte lõpuni. Tema on õde, kes muutub esialgu mõistatamiseks. Midagi temaga on, antakse mõista, aga see jäetakse esimeses vaatuses puutumata. Teise vaatuse alguseks hakkab Aggie´st kujunema aeglane vaikiv ja kaugelt võõrast imetlev naine. Selle ereda valguse alla satub Kristiina Aggie teises vaatuses, tantsus Jerry´ga. Kohmetu Aggie ei julge, andes Ohh-mis-nüüd-mina-ometi-reaktsiooni, aga kui julgeb lõpuks, siis on see vabanemine, ja ehk ka enesepaljastus. Väikesest proovitantsust saab niivõrd tempokas ja paarilisi kokkusulatav keerlemine, et enesepaljastus saab tema põskedele värvitud. Maja hakkab sellega lagunema lisaks välismõjudele ka seestpoolt ja parandajaid selle sees jääb vähemaks.
Jane Kruusi Chris oleks pigem õde kui ema. Teda ärritab poja ümber käiv müra ja pidev hoolitsus. Micheal on aina silma alt ära – kusagil kaugel, külje peal. Olemas, aga mitte liiga lähedal. Ilmselt on poeg niivõrd isa nägu, et see igapäevane kibe meenutus ärritab Chrisi, kui õed pidevalt poisi kõne ja silme alla toovad. Kõige suurem vara ja kõige suurem koorem. Et üldse koorem, on ju vale tunne ühele emale ja ilmselt tajub Chris seda isegi. Sisuliselt peaks see õde vast kõige vaevatum hing olema, ent laval siiski mitte. Seal on Chris pigem salaja ootev ja lootev, meest koju ootav naine, kes teab, et tantsida on vale, aga tantsib ikka – sest ei suuda tahtmisest üle olla. Naine.
Lavastus ei koosne aga üksi naisansamblist, kuigi rõhk on just neil. Mainimata ei või siiski jätta Karl-Andreas Kalmeti Michael´it, kes on laval pikk noor mees ja samas ka täiesti aktsepteeritav seitsmeaastase lohet meisterdava poisina. Kalmeti Micheal on habras omaettehoidev kurvasilmne poiss, kes ikka ja jälle oma vanusele kohaselt läheb siiras usus tädi Maggie vigurite õnge. Ja pettub niisama siiralt, aga ei ole selle peale ka liialt pahane, ilmselt läheb see hinge ja jääb sinna kuhugi alles.
Priit Piusi Gerry on laval nipernaadilik ärimees-kunstnik – kuidas parasjagu vaja on – nii välimuselt kui olemuselt: piirab oma heledas ülikonnas ja naeratus suul nii üht kui teist naist ning lõpuks satub hoopiski kolmandale rajale. Kui aga kunst kutsub, siis tantsib ennast õhkõrna kergusega kõhklemata selles suunas minema. Aga mitte jäädavalt. Hea tantsija oskab tantsida ka tagurpidi, nii ei ole juba tantsitud teed tagasivaadeteks kunagi suletud. Kuni ühe hetkeni.
Kaspar Velbergi Jack on äratundmiseni oskuslikult moondunud vanamees, kelle „hullushaigus“ kipub vahepeal tema sirge selja abil ununema. Kentsakas abivajajaks tunnistatud usklik on enamjaolt vaid kõne all, aga kui ilmub nähtavale, on Velbergi aeglane tegelaskuju vanadusse hästi sisse elanud.
Kui naistemajja ilmuvad mehed, lakkab see olemast naistemaja - üsna pea on see vaid üks tühi lagunenud maja, kus justkui aja kiuste tantsu löödi.
