Ivan Menchelli "Kalmistuklubi"

Ugala suures saalis 24. märtsil 2012. Lavastaja Allan Kress, kunstnik Jaak Vaus, osades: Luule Komissarov, Elle Kull, Rita Raave, Vilma Luik, Arvi Mägi

Esietendusele on kohale sõitnud väga paljud äratuntavad teatriinimesed ja muud näod, keda lihtsalt on põnev vahelduseks ka tõeliseks tunnistada. Etendus kutsub publikut kahtlemata just näitlejatrio Komissarov-Raave-Kull tõttu, keda on rõõm laval koos näha isegi noorel teatrivaatajal, sest need on vanema põlvkonna näitlejad, kes mänginud ennast ka 20. aastates vaataja hinge. Ja tõepoolest - ollakse ju vahvad.

Pärast etendust tundub mulle, et olin saanud rahuldaval hulgal naerutatud ja nii mõnigi stseen oli laval tõesti justkui meisterlik pilt elust enesest. Selline oli näiteks tüdrukute afterparty Ida juures pärast pulmapidu. Nooruslikud neiud väärikas eas kädistavad ja itsitavad nii, nagu oleks neid kolme asemel kolmteist. Kädin ei ole seejuures üksteise sekka sobituda üritamise katse, vaid jääb mulje, et need tüdrukud tunnevad tõepoolest üksteist juba aastakümneid. Seepärast kõlavad nende kilked-karjed-hüüud justkui meeskond sujuv mäng, kes on harjunud koos tegutsema - koos pidutsema. Rita Raave Lucil sobib oma tundeid varjutavasse nooruslikku elunautleja rolli imehästi, eakaaslaste kõrval on temas kõige enam särtsu. Ta on kerge ja mõtleb kõik keerulise kordades lihtsamaks. Kui inimese sees on süda, mis puruneb kildudeks pärast kaaslase surma ja neid kilde kokku panema hakates selgub, et pool sellest südamest on kadunud - see pool on kalmistul, sügaval mulla all, siis ehk olekski allesjäänud poole jaoks liiga suur koorem taluda seda maailma edasi keerulisena nagu ta on. Ehk on see enesekaitse, sest muul moel ei ole talutav? Ehk on see on ainud viis iseendaga toime tulemiseks? Või äkki on Raave Lucil iseenda sees lihtsalt  liiga noor, et vana olla? Võib-olla on siin siiski teatavate kogustega kõike. Kalmistuklubi naised tanstivad end eesotsas Luule Komissaroviga igal juhul kakskümmend aastat nooremaks. Kelmikad puusanõksud on lõbusad ja püsivad muusikal kenasti kannul. Solistirolli ulatatakse käest kätte ja kõigi tantsune lõvi möllab lühikeseks hetkeks laval ringi. Ehkki peab tunnistama, et algav muusika süütas publikus ootuse suuremaks etteasteks - oleks olnud tore näha nende kolme ühist tantsuetteastet. (Kuhu jäi koreograaf selles lavastuses!)

Meeldejääv on Komissarovi tütarlapselik edevus, kui naine oma välimusest hoolimist otsib. "Ohh, ära tee rõõmu!" - kõlab tema siiralt tagasihoidlik pehme hääl. Ilmselt selle armsa tagasihoidlikkusega hakkab vaataja talle kohe algusest peale kaasa elama. Kõige täpsem oleks ju öelda, et Komissarov on selles rollis nunnu! Kõlab ehk labaselt, aga nunnu ta on.

Elle Kull ei saa minu jaoks laval lahti rollist telelavastuses Pisuhänd. Malbe ja hõreda häälega, pisut nutune on tema roll "Kalmistuklubis". Muidugi Kalmistuklubi ka teatud määral seda talle ette kirjutab, aga siiski jäi midagi selles viitelisuses häirima ja kõrva teritama.

Esietenduse õnnistasid sisse koogid, mis - nagu selgus nende taldrikult kukkumise peale - ei olnudki söödavad. See mittesöödavus jälitas osalisi esimese vaatuse kestel. Komistus kookidega ei võtnud aga näitlejaid endaga kaasa - nemad läksid ettekirjutatud rada mööda edasi, ehkki hetkeks võis häirumist tajuda küll. Publik oli aga naljaka juhtumise eest pigem tänulik. Tass Arvi Mägi Sam´i käes osutus aga vaataja jaoks kummaliselt tühjaks. Kui seda muidugi küliliasendis hoida, siis võib tee sealt üsna kergesti välja voolata. Voolamist vaataja ei näinud, küll aga Komissarovi osavat lahendust viiadata selle lodev tühi asend Ida olematu külalislahkuse arvele. Lahenduse sai seegi. Kahju oli aimata ka Raave lüket visata veini oma klubikaaslasele näkku. Aimamisi oli üldse kuidagi liiga palju.

Üldiselt hea etenduse kohta ei käinud minu seest aga läbi seda tormituult, mis iseendaga kõnelema paneb, selgust teeb ja organismi puhastab - see etendus jääb siiski vaid iseendaga rääkima. Ja seepärast - võin öelda - et etendus oli selle vaataja jaoks monoloog. Laval oli küll terve etenduse jagu klišeesid, aga siiski võrratu seltskond imetlusväärseid teatritegijaid - seepärast ei või kordagi mõelda, et etendus polnud vaatamist väärt, sest seda ta kahtlemata oli.