Ühe lõigu lühivaatlus
Vaatluse
all on lõik Andres Noormetsa lavastatud kuuldemängust „Vaikus ja karjed“.
Kuuldemängu pikkus on 35 minutit ja 23 sekundit, selle lõigu pikkus on 3 minutit ja 31 sekundit (tervikfailis ajavahemik 14.24–17.55).
Kuuldavas situatsioonis on kolm osalejat, aga selles võib kahelda ja selle üle
võib vaielda.
...
Mul oli paar nivood veel varuks.
Kes tuli?!
Võtsin need kiiresti kasutusele.
Teereee.
... [ helid]
Pikem paus.
[heli]
Teisel korrusel kolises peegel. üksik klaaspudel toksas teist. põrand nagises. uksed kääksatasid. vann hakkas tegema vannimineku häält. Ma tegin viimase ja otsastava katse. Olin netist lugenud, et hiljemalt neljanda korraga tuleb tulemus kirja saada.
Teeree >kes tuli! >Teereee
[heli]
Vannitoauks raksatas kinni, vannitoa ukselukk klõpsatas kinni. Väga kaugelt ja väga vaikselt kostis, et vesi võttis ühe jaheda keha oma sooja sülle. Edasised katsed olid mõttetud. Need tuli lihtsalt mõttes üle astuda. Tulemus ei läinud kirja. Seletada ja õiendada oli piinlik.
... [ heli]
Kas mu Lucia on tõesti jalgupidi ojas? – kirjutas Lorca.
Kas mu Lucia on tõesti jalgupidi ojas? – mõtlesin ise ka.
Situatsiooni peategelase rollis on näitleja Andres Noormets, kelle hääl on ilmselt kuulajale ka kohe äratuntav ja seepärast on tema vanus aimatav (umbes 50 a kanti). Kellele ka näitleja teada-tuntud pole, siis ilmselt võib meeshääle vanuse siiski sinnakanti asetada. Kuuldemängus täidab Noormets jutustaja rolli, kes kõneleb oma sisemonoloogi, samal ajal tuuakse sisse paralleeltegevus ja –helid, mis on tajutavad omaette ruumina. Kaks ruumi toimivad aga samaaegselt, siin ja praegu. Jutustaja ruum on suurem ja ühe osa sellest moodustab tegevusruum, mis luuakse helide ja tegevusse asetatud tegelase (edaspidi tegevustegelane) abil. Kolmas oluline situatsioonis osaleja kahe kõneleja juures on heli, mis selles kuuldemängus kõige enam paigalt liigub. Tegevus on asetatud korterisse või ehk ka majja, ilmselt on see kahekorruseline. Tegevus toimub mõlemal korrusel ja mitmes toas korraga.
Jutustaja on pidevalt kohal olev tegelane ja tema kõne katkeb vaid kohati ja hetkedeks. Ta kõneleb aeglaselt ja pehmelt, mida võib tajuda mõtisklusena. Tema hääl on toodud kuulajale väga lähedale ja seepärast võib seda tunda sisemonoloogina. Hääle lähedale toomise võte, justkui kajaks see kuulaja enda kõrvus, aitab luua kuulaja ja kõneleja vahel sidet – nagu räägitakski vaid talle.
Tegevustegelase rollis on samuti Andres Noormets, aga teda võib tajuda täiesti iseseisvana ja eraldi asetsevas ruumis – kaks tegelast ei puutu omavahel füüsiliselt ega verbaalselt kokku. Tegevustegelase ruum ehk teine ruum on kitsam ja asub kaugemal või ka tagapool, aga see ei asu minevikus, vaid kulgeb jutustaja maailmaga samaaegselt. Teises ruumis antakse edasi jutustaja sõnu tegevuse kaudu, selles ruumis jääb tegevus vahepeal ka seisma. Seal kõneldakse vähe, kui seda aga tehakse, siis on see üksnes napp ja lühike illustratsioon jutustaja kõnele. Tekib tunne, et esimene ruum juhib teist – ilmselt seepärast, et tegevus järgneb jutustaja sõnadele, need ei ole päris samaaegsed. Ehk sellepärast on ka teine ruum just teine ruum ega mitte põhi- ega esimene ruum – see justkui allub esimesele ja laseb end suunata.
Kõige liikuvam ja tegevuslikum tegelane on selles kuuldemängus heli, millega tekitatakse nii erinevaid tasandeid ja kauguseid kui ka teravat ja selget situatsioonipilti kuulaja silme ette. Kellegi tulekut markeerib uksekrigin ja kõneluse vältimist selle konkreetne ja tugev kinnilajatus, vanniminekul, nagu kuuldemänguski öeldakse, on vannimineku hääl ehk lahtikeeratud kraanist voolava vee solin. Üleriietest vabastab jopeluku sirgjooneline, kiire ja terav vuhin, kriiksuva mademeheli saatel minnakse ükskõiksel marssival sammul trepist üles jne. Huvitav on koht, kus dramaatilisuse tekitamiseks lähendatakse kolm tere-katset: need justkui õmmeldakse teineteise otsa nii et vahele ei jää õhku ega pausi raasugi. Kõik need kolm kontaktiotsingut on lisaks veel esitatud kõrgendatud hääletugevusega.
Põnev on ka see, kuidas kõneldud kaks ruumi tekitatud on ja miks on need tajutavad üheaegsetena ja mitte näiteks mineviku taasesitusena ehk siis on üks mitte kaks aega. Ruumidena võib neid lisaks jutustaja lähemale asukohale kuulaja ees tajuda ka erineva rütmi tõttu: Noormetsa jutustaja on aeglane, pehme ja mõtlik, samas kui tegevusruumis on pinge ja teravus, pidevad liikuvad helid ja miski ei seisa justkui paigal. Mineviku taasesitusena ei saa seda tajuda, kuna jutustaja esiteks kõneleb olevikus ja on ise otsekui pealtvaataja, ta jätkab olukorra tõlgendamist pärast tegevust.
Situatsioon leiab aset kellegi kodus. Üks inimene on kodus, kui teine talle lisandub, aga ainult heli kaudu on seda aru saada – kes täpsemalt, seda ei tea kodusviibija isegi. Üritatakse aga teada saada nappide küsimuste tere? ja kes tuli?! abil. Kui vastust ei tule, kasvab pinge ja hääletugevus kolmekordse katseni tulemus kirja saada – see lõpeb vannitoaukse kinni virutamisega. Sealt edasi pinge langeb ja lepitakse olukorraga.
Lahendusvõimalused.
Kuidas kuuldemängu situatsioon alata võiks?
Kodus on isa, kes loeb diivanil ajalehte. Koju tuleb poeg, kes võtab üleriided seljast, ei vasta oma tegevuse ajal isa küsimusele kes tuli?, sest see on tema jaoks tüütu. Nad elavad nii ehk naa kodus kahekesi ja on ilmselge kes tuli. Üldiselt tajuvad inimesed kaaslasi, keda nad pikemat aega tunnevad, liigutuste ja rütmi järgi ära, selleks ei pea teda ilmtingimata nägema. Isa reageerib kojutulemise peale alati ühe ja sama tüütava küsimusega tere! ja kes tuli? – nõuab austust, mida poiss anda ei taha. Isa arvates ei pea tema olema see, kes esimene reageerib – tema tere! ja küsimused ei ole vajalikud, uksest siseneja peab endast teada andma, olgugi et see on formaalsus. See on siseneja jaoks aga jube tüütu ja ta tajub selle tarbetust. Kuna tegemist on teismelisega, siis ta otsustab küsimusi ignoreerida. Situatsioon kordub ilmselt pidevalt, see seletab isa (tegevustegelane) ärritust ja jutustaja pettunud leppimist hääletoonis.
Situatsioon võiks sama hästi toimuda ka tudengite vahel, kes koos korterit või maja üürivad ja teineteisesse väga ei puutu. Üht see häirib, teine on parema meelega iseendaga kahekesi.
Tulija võib olla ka näiteks täiesti võõras inimene. See seletab kindlat vajadust teada saada, kes tuli.
Kujutletav on ka situatsioon, kus küsija on vaimselt haige, kõige suuremaks probleemiks on see, et ta ei tunne enda ümber ära situatsioone ega inimesi. Muul juhul saab endaga aga hakkama. Tulija teab seda ja seetõttu ignoreerib küsijat, sest vastamisest ei oleks nii ehk naa midagi kasu.
Kui arvestada kahte ruumi korraga, siis võib ehk tegevusruumi ka näha näiteks kui mingit pilti, mida taasmängitakse. Näiteks tegevusruum on unes nähtu rekonstruktsioon ja jutustaja seal kõrval meenutab seda kui samaaegset sündmust, paneb seda enda jaoks uuesti kokku. Unenägude puhul kipub nii olema, et tagantjärele neile mõeldes on nad ähmased ja hägused, need on vaja sõnadesse ümber panna ja nii uuesti läbi mängida, et nad loogilised tunduksid ja tähenduse saaksid.
Samuti võib jutustaja omaette vaikse olemisega mõjuda kui lindistaja: lindistab näiteks oma minakassetti, teine ruum on toodud puhtalt pildina taustaks kuuldemängu.
Millega kuuldemängu situatsioon lõppeda võiks?
Ilmselt tuleb tegevusruumi helimees vannitoast mingil hetkel välja ja kokku saadakse ehk köögis, kus koos vaikselt mingi aja süüakse.
Kuuldemängus ei esitata situatsioonile lahendust, see lõpetatakse vaikselt Lorca luulereaga, mis on ka kuuldemängu situatsiooni eesmärk – jääda mõtlikuks ja näidata probleemi.
Mul oli paar nivood veel varuks.
Kes tuli?!
Võtsin need kiiresti kasutusele.
Teereee.
... [ helid]
Pikem paus.
[heli]
Teisel korrusel kolises peegel. üksik klaaspudel toksas teist. põrand nagises. uksed kääksatasid. vann hakkas tegema vannimineku häält. Ma tegin viimase ja otsastava katse. Olin netist lugenud, et hiljemalt neljanda korraga tuleb tulemus kirja saada.
Teeree >kes tuli! >Teereee
[heli]
Vannitoauks raksatas kinni, vannitoa ukselukk klõpsatas kinni. Väga kaugelt ja väga vaikselt kostis, et vesi võttis ühe jaheda keha oma sooja sülle. Edasised katsed olid mõttetud. Need tuli lihtsalt mõttes üle astuda. Tulemus ei läinud kirja. Seletada ja õiendada oli piinlik.
... [ heli]
Kas mu Lucia on tõesti jalgupidi ojas? – kirjutas Lorca.
Kas mu Lucia on tõesti jalgupidi ojas? – mõtlesin ise ka.
Situatsiooni peategelase rollis on näitleja Andres Noormets, kelle hääl on ilmselt kuulajale ka kohe äratuntav ja seepärast on tema vanus aimatav (umbes 50 a kanti). Kellele ka näitleja teada-tuntud pole, siis ilmselt võib meeshääle vanuse siiski sinnakanti asetada. Kuuldemängus täidab Noormets jutustaja rolli, kes kõneleb oma sisemonoloogi, samal ajal tuuakse sisse paralleeltegevus ja –helid, mis on tajutavad omaette ruumina. Kaks ruumi toimivad aga samaaegselt, siin ja praegu. Jutustaja ruum on suurem ja ühe osa sellest moodustab tegevusruum, mis luuakse helide ja tegevusse asetatud tegelase (edaspidi tegevustegelane) abil. Kolmas oluline situatsioonis osaleja kahe kõneleja juures on heli, mis selles kuuldemängus kõige enam paigalt liigub. Tegevus on asetatud korterisse või ehk ka majja, ilmselt on see kahekorruseline. Tegevus toimub mõlemal korrusel ja mitmes toas korraga.
Jutustaja on pidevalt kohal olev tegelane ja tema kõne katkeb vaid kohati ja hetkedeks. Ta kõneleb aeglaselt ja pehmelt, mida võib tajuda mõtisklusena. Tema hääl on toodud kuulajale väga lähedale ja seepärast võib seda tunda sisemonoloogina. Hääle lähedale toomise võte, justkui kajaks see kuulaja enda kõrvus, aitab luua kuulaja ja kõneleja vahel sidet – nagu räägitakski vaid talle.
Tegevustegelase rollis on samuti Andres Noormets, aga teda võib tajuda täiesti iseseisvana ja eraldi asetsevas ruumis – kaks tegelast ei puutu omavahel füüsiliselt ega verbaalselt kokku. Tegevustegelase ruum ehk teine ruum on kitsam ja asub kaugemal või ka tagapool, aga see ei asu minevikus, vaid kulgeb jutustaja maailmaga samaaegselt. Teises ruumis antakse edasi jutustaja sõnu tegevuse kaudu, selles ruumis jääb tegevus vahepeal ka seisma. Seal kõneldakse vähe, kui seda aga tehakse, siis on see üksnes napp ja lühike illustratsioon jutustaja kõnele. Tekib tunne, et esimene ruum juhib teist – ilmselt seepärast, et tegevus järgneb jutustaja sõnadele, need ei ole päris samaaegsed. Ehk sellepärast on ka teine ruum just teine ruum ega mitte põhi- ega esimene ruum – see justkui allub esimesele ja laseb end suunata.
Kõige liikuvam ja tegevuslikum tegelane on selles kuuldemängus heli, millega tekitatakse nii erinevaid tasandeid ja kauguseid kui ka teravat ja selget situatsioonipilti kuulaja silme ette. Kellegi tulekut markeerib uksekrigin ja kõneluse vältimist selle konkreetne ja tugev kinnilajatus, vanniminekul, nagu kuuldemänguski öeldakse, on vannimineku hääl ehk lahtikeeratud kraanist voolava vee solin. Üleriietest vabastab jopeluku sirgjooneline, kiire ja terav vuhin, kriiksuva mademeheli saatel minnakse ükskõiksel marssival sammul trepist üles jne. Huvitav on koht, kus dramaatilisuse tekitamiseks lähendatakse kolm tere-katset: need justkui õmmeldakse teineteise otsa nii et vahele ei jää õhku ega pausi raasugi. Kõik need kolm kontaktiotsingut on lisaks veel esitatud kõrgendatud hääletugevusega.
Põnev on ka see, kuidas kõneldud kaks ruumi tekitatud on ja miks on need tajutavad üheaegsetena ja mitte näiteks mineviku taasesitusena ehk siis on üks mitte kaks aega. Ruumidena võib neid lisaks jutustaja lähemale asukohale kuulaja ees tajuda ka erineva rütmi tõttu: Noormetsa jutustaja on aeglane, pehme ja mõtlik, samas kui tegevusruumis on pinge ja teravus, pidevad liikuvad helid ja miski ei seisa justkui paigal. Mineviku taasesitusena ei saa seda tajuda, kuna jutustaja esiteks kõneleb olevikus ja on ise otsekui pealtvaataja, ta jätkab olukorra tõlgendamist pärast tegevust.
Situatsioon leiab aset kellegi kodus. Üks inimene on kodus, kui teine talle lisandub, aga ainult heli kaudu on seda aru saada – kes täpsemalt, seda ei tea kodusviibija isegi. Üritatakse aga teada saada nappide küsimuste tere? ja kes tuli?! abil. Kui vastust ei tule, kasvab pinge ja hääletugevus kolmekordse katseni tulemus kirja saada – see lõpeb vannitoaukse kinni virutamisega. Sealt edasi pinge langeb ja lepitakse olukorraga.
Lahendusvõimalused.
Kuidas kuuldemängu situatsioon alata võiks?
Kodus on isa, kes loeb diivanil ajalehte. Koju tuleb poeg, kes võtab üleriided seljast, ei vasta oma tegevuse ajal isa küsimusele kes tuli?, sest see on tema jaoks tüütu. Nad elavad nii ehk naa kodus kahekesi ja on ilmselge kes tuli. Üldiselt tajuvad inimesed kaaslasi, keda nad pikemat aega tunnevad, liigutuste ja rütmi järgi ära, selleks ei pea teda ilmtingimata nägema. Isa reageerib kojutulemise peale alati ühe ja sama tüütava küsimusega tere! ja kes tuli? – nõuab austust, mida poiss anda ei taha. Isa arvates ei pea tema olema see, kes esimene reageerib – tema tere! ja küsimused ei ole vajalikud, uksest siseneja peab endast teada andma, olgugi et see on formaalsus. See on siseneja jaoks aga jube tüütu ja ta tajub selle tarbetust. Kuna tegemist on teismelisega, siis ta otsustab küsimusi ignoreerida. Situatsioon kordub ilmselt pidevalt, see seletab isa (tegevustegelane) ärritust ja jutustaja pettunud leppimist hääletoonis.
Situatsioon võiks sama hästi toimuda ka tudengite vahel, kes koos korterit või maja üürivad ja teineteisesse väga ei puutu. Üht see häirib, teine on parema meelega iseendaga kahekesi.
Tulija võib olla ka näiteks täiesti võõras inimene. See seletab kindlat vajadust teada saada, kes tuli.
Kujutletav on ka situatsioon, kus küsija on vaimselt haige, kõige suuremaks probleemiks on see, et ta ei tunne enda ümber ära situatsioone ega inimesi. Muul juhul saab endaga aga hakkama. Tulija teab seda ja seetõttu ignoreerib küsijat, sest vastamisest ei oleks nii ehk naa midagi kasu.
Kui arvestada kahte ruumi korraga, siis võib ehk tegevusruumi ka näha näiteks kui mingit pilti, mida taasmängitakse. Näiteks tegevusruum on unes nähtu rekonstruktsioon ja jutustaja seal kõrval meenutab seda kui samaaegset sündmust, paneb seda enda jaoks uuesti kokku. Unenägude puhul kipub nii olema, et tagantjärele neile mõeldes on nad ähmased ja hägused, need on vaja sõnadesse ümber panna ja nii uuesti läbi mängida, et nad loogilised tunduksid ja tähenduse saaksid.
Samuti võib jutustaja omaette vaikse olemisega mõjuda kui lindistaja: lindistab näiteks oma minakassetti, teine ruum on toodud puhtalt pildina taustaks kuuldemängu.
Millega kuuldemängu situatsioon lõppeda võiks?
Ilmselt tuleb tegevusruumi helimees vannitoast mingil hetkel välja ja kokku saadakse ehk köögis, kus koos vaikselt mingi aja süüakse.
Kuuldemängus ei esitata situatsioonile lahendust, see lõpetatakse vaikselt Lorca luulereaga, mis on ka kuuldemängu situatsiooni eesmärk – jääda mõtlikuks ja näidata probleemi.
