"Hamlet Anderson"

Endla teatri lavastus Vanemuise suures saalis 02.04, William Shakespeare'i "Hamlet" ainetel loonud Andres Noormets,

lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Andres Noormets,

valguskunstnik Margus Vaigur,

laulude meloodiad Feliks Kütt,

videokujundus Maarja Noormets, Kristo Viiding, Taavi Varm (külalistena),

osades Ago Anderson, Piret Laurimaa, Kadri Noormets (külalisena Eesti Kunstiakadeemiast), Sepo Seeman, Indrek Taalmaa, Lauri Kink, Sten Karpov

Andres Noormetsa "Hamlet Anderson" tundub selline kaval lavastus. Ses mõttes kaval, et Hamleti lugu on siin lihtne: Hamlet, kes tegelikult ei ole ju Hamlet selle kõige esimeses mõttes, on seda esmalt siiski alati. Sest Shakespeare on olemas olnud ja kõik kes "Hamletit" lugenud ja Hamlet Andersoniga kokku puutunud, asuvad tõmbama tähendusseoseid. See on automaatne ja see on paratamatu. Inimlik - nii me teeme pidevalt. Inimene ei ole seega kunagi vaba. Just seepärast, et ta mõtleb, tema peas töötab katkematu seostevõrgustik, mis kasvab hetkega ja millest kerkib piisavate tunnuste avaldumisel esile aina uut, et tekitada uusi seoseid. See on varasalv, kust alati midagi võtta. Individuaalne aga veelgi rohkem tohutult kollektiivne. Selle varasalve pärast ei ole inimene kunagi vaba.

Lihtsus etenduses tundub aga petlik. Me tunneme meile ettesöödetava jutustuse laval küll kohe ära, seda ei peideta ega tehta raskestikättesaadavaks küll mitte mingil moel. Põnevust pakub aga lava. Ja lavapilt on nuputamise koht.

Lavastaja on loonud ühe lisaloo silmale. Mida tehakse selle seinaga ja sellel seinal? Lavastaja käel on kiri: kuusk ja vesi - avastus, mille võin lisada Noormetsa mustrisse, sest need kaks elementi kandsid ka "Arizonases". Vesi on vaikus, selles olek on kui hääleta olemine. Sa oled puutumata ja mingil moel vaba. Ujud ja ujud selles teises maailmas. Tajud keskkonda enda ümber, aga see ei puuduta sind - sa tead selle olemasolust, aga see ei saa sind kätte. Vees on kõik aeglasem - aeg on teine. Sind ei aeta taga ja sina ei pea ka seepärast kedagi taga ajama. Ehk on vabadus kõige paremini tuntavam looduses?

Näitlejatest ma rääkida ei taha, sest siis pean pettumust avaldama. Teatris ei või  aga pettuda - sealt peaks oskama head leida. Esile võiks aga tõsta küll Indrek Taalmaa liikuvat miimikat.

Kihvt teater siiski, et vaataja koduski veel teatris on.

Inimene, kes kasvab üles kõiksuguste seostega, mis asuvad teda kinni siduma ja tema piire kitsendama. Inimene ei määra, vaid ta on määratud temaga seoses olevate asjade, inimeste ja tegude järgi. Mõtteid suunatakse, tihti ei saada sellest ise arugi. Sest mingil hetkel tundub kõik loomulik, isegi kui see seda pole. Mis on õige või mis on vale? Ühel hetkel võib kõik tunduda üksnes ühe suure halli alana, milles orienteerumiseks tuleb mõelda iseendast väljaspool: kuidas see mall töötab ja mis on vastuvõetav - teistele.