Draama 2011 "Allkirjaga teater"
Vanemuise suur maja. Lav. Sander Pukk, Kunstnik Annika Lindermann, Sander Pukk, Ellen Alice Hasselbach, Dramaturg Maria Lee Liivak. Linnateater ja lavakooli XXV lend.
Draama II maailmasõjast, milles on kesksel kohal nali. Läbi selle kumab sõja tegelikkus. Aeg seisatatakse hetkedeks ja järsku avatakse hoopis teist ust. Aeg seisab ja seletatakse - inimesi ja olukorda, ka sõda.
Lavastuse keskele ei jää sõda ise, vaid ikka inimesed. Täpsemalt siis see, kuidas sõda neid muudab, nende elusid muudab - või ehk hoopis loob. Sest need inimesed, kes on sellel laval, ei ole veel jõudnud eladagi, et nendes midagi muuta saaks.
Teine vaatus on tõsisem. Ehk on see loogilinegi: õppused on lõppemas ning pinge kasvab. Kõik jõuab nüüd pärale.
Tegemist on suurepärase naerutaja-tükiga, mis paneb kahtlemata muigama ka kõige tõsisema mehemüraka, ent on siiski tõsine tükk - vahendajakeel vaid teine. Nagu "Scapini kelmustegi" puhul on lavaka omad siingi meistrid, naljavõti sobib neile. Priit Strandberg asetub hästi "pehmetesse" osadesse, peab nüüd tunnistama. Hendrik Kalmet joonistab, kui mitte enne, siis hiljemalt siin, endast vaatajale pildi kui koomikumeistrist.
Kas oleks ehk võinud tõsisemalt ette võtta? Esimese vaatuse lõpuks tekib see küsimus küll, aga teine vaatus jahutab ülekuumenemise ohtu sattunud etenduse tuntavalt maha.
Üks on kindel - kõik sobisid enda rolli, draama paistab nalja tagant siiski välja (ehkki viibiti ohtlikult piiri peal) ja see jõuab kohale. Nali ei lase vaatajal väsida, ta peab vastu. Ja on rahul.
No comments:
Post a Comment