Mürakäraline elutus

Kas ma olen nüüd elus

Autor Siim Nurklik

Lavastaja Lauri Lagle
Kunstnik Liisi Eelmaa (külalisena)

Osades: Mari-Liis Lill, Jan Uuspõld, Margus Prangel, Kristo Viiding või Sten Karpov (Pärnu Teater Endla). Draamateater.

Etendus Sadamateatris 7. septembril (Draama 2011 programmis)

Publik istub ümber lava ja tädi askeldab nagu omas kodus: tolmuimeja undab prahistunud toas. Valitseb kaos: mis või kes sealt toast läbi on jooksnud, ei või me teada. Koristamine venib, ent ühel hetkel tõuseb uks tagaseinas ja tädi lahkub. Ulmefilmilikult ja ebamaiselt väänlevad ennast pimedasse ruumi vargajalikult kolm tegelast, kellest üks ei ole kindlasti inimene  (juhul kui ahv seda ei ole?). 

Algab möll ja kestab kaos. Otsitakse emotsioone ja põlemist. Ainus viis selleks tundub olevat mäng. Uitmõte: või minna hoopis linna peale jooma? Tegelased viivad end viimase piirini, kombates mittereaaalsust, sest reaalsus – see on ju tühi nagu prügikast.

Lavastaja näitab filmilike vahenditega laval kaost ja teeb suurt lärmi, mille taha kaob lugu. Venitamine muutub üksluiseks. Üksluisus ei too selgust ning väsimust on näha publiku väsinud istumisest, mistõttu teise vaatuse alguseks on ka hõrenenud pingiread.

Näitlejatööd tuleb kiita, eriti ahvistunud inimest, kes ehk ei suudagi enam kahe jalaga maa peal olla.