"Forss Minoor" ehk ega keegi niikuinii ei kuula

Kuuldemäng „Forss Minoor“,

autor Ernst Miil, lavastaja Andri Luup, osades: Toimetaja Riho - Tõnis Leemets. Tegevjuht Erik - Ivo Uukkivi. Sekretär Angelika - Maria Peterson. Kolleeg Virje - Eva Eensaar-Tootsen. Akadeemik - Lembit Peterson. Professionaal Aksel - Helvin Kaljula. Stuudiokülaline - Ott Aardam. Hääled ja helistajad: Tarmo Song, Väino Aren, Ester Pajusoo, Kristi Pumbo, Mart Aas, Garmen Tabor, Anna Ehrenberg. Helirežissöörid Külli Tüli ja Tõnis Leemets.

25.02.2012, esietendus.  Raadioteater 2011

 

Mida me raadiost siis praegu kuuleme? Tõepoolest, kas mitte liigagi tihti kellegi kontrollimatut loba ja ebamäärast tühja juttu. Tegelikult on teine äärmuski. Selle kuuldemängu seisukohast on ehk olulisemgi just see välja tuua: aeg ja programmiline programmitus. Kell ei ole ja ei tohi kunagi olla 6:60. Liiga suur originaalitsemine ühe plaanipäraselt toimiva raadiojaama jaoks. Kvaliteet peegeldub hääle meeldivas ja selges kõlas, täpselt ja arusaadavalt väljendatud ajas, mitte aga häälest kuulduma pidavas sisus. Kella on tarvis öelda, sest kuulaja (rõhutaksin, et mitte inimene!) on sellega harjunud. Ehkki tõenäoliselt ripub iga raadiokuulaja seina peal samal ajal samuti kell. Kuulaja on aga harjunud. Ka raadio tundub olevat  sellise raadioga harjunud. Ometi kuuleme nurisevaid helistajaid, kes küsivad saate teema järele, kes tahavad avaldada arvamust ja kes tahavad kuulata kuulatavaid saateid. 

Mida teeb Riho? Ta justkui provotseeriks, aga ei provotseeri ka. Ta on ükskõikne, tüdinud, ei huvitu, näitab seda oma hääles ja tegutsemisrütmis, mis ei muutu ja on aeglasem kui teistel. Nendel teistel, kes on haiged. Selle kaudu eristub Riho meile köhijatest. Aga selles pealtnäha ükskõiksuses avaldub siiski tugevus. Vastupanu tugevus. Kohatine pilge, reageerimine rünnakutele ja provokatsioonidele muutumatu rahuga võib suunata kuulaja küll sellele rajale, mis ütleb talle, et Riho on loll ja alandlik leppija, kes lihtsalt ei mõista, võtab vaid vastu kõik, mis tema poole lendab.  Alandlik on ta küll, aga see tundub olema pigem väline isiksusomadus. Riho ei ole lihtsalt jooksja, tema kõnnib, mis ei tähenda ju seda, et ta ei liigu või ei tea, kuidas joosta. Kuuldemängus näikse aga üht loomult kõndijat inimest jooksma sundivat. Hädaga ei teegi midagi muud, kui jooksed ikka, aga jooksed sellisel juhul halvasti. Riho puhul aga on pingutamatus sel maratonil tunda. Kui ennast ei häiri, polegi ju hullu. Surematu rahulolu paistab temast välja. Kohati pilagi.

Mida tehakse inimestega raadios? See on suisa kurb lugu. Sest nemad jäävad alla ühe raadiojaama ühele saatele. Nad on olemas aga pole otse vajalikud. Võivad ju olla, aga saab ka ilma hakkama. Tulge pealegi.

Kvaliteet on täpsus. Ameerika moodi.

Kell on 13:59.

Projekt elu, teine katse

19. Veebruar esietendusejärgne etendus, sama koosseis ja asukoht.

Saal on kummaliselt hõredasti asustunud, Istun kolmandas reas, üksinda!!!!

Mulje jäi parem ja miskit äratati selle etendusega siiski minus elule. Jälletänan etenduskunsti.

Projekt Näe Mammutit: läheb läbi – te võite selle elevandi tuua küll.

                                                                        Ei! Mitte elevandi, mammuti ikka!

                        Mammut on transportimiseks liiga riskantne, tooge elevant.

                                                               Toome elevandi.

                                                  Ei, elevant siiski liiga ohtlik transportida, tooge nokkloom, see ka ürgne.

                                                                                  Olgu nõnda.

                                    Kiri: nokkloom ei sobi siiski, kilpkonn kõige turvalisem.

Kirjutame projekte ja ajame asju, millest sünnib enamjaolt vaid ajaraisk ja inimressursi mõttetu kadu.

Rollidest kannab enam Leino Rei oma, kes tõuseb oma rõhutatult selge häälega vägivaldselt kõrgele, et sealt ühe hetkega alla maa peale langeda, kukkumine on ehmatav ja valus, valus seestpoolt. Sest see jõudu kogunud hääl ei saa enam rohkem jõudu juurde saada, ja kui häälekandja sellest ise aru saab, on ta reaalsuselt rusikaga otse vastu nägu saanud ja vaatab enda ette, kurvalt ja lööduna.

Kui elu koosneb plaanidest, mille selle lavastuse kontekstis võib nimetada ümber projektiks, siis on iga järgmine projekt osake sinu elust. Leino Rei viskab õhku mitmekordse pataka lehevirnu, kõik need on tema projektid, mis ei ole n-ö läbi läinud. Osa (tajutavalt väga suur seejuures) tema elust, plaanid, mis on nurjunud. Ta viskab need hooga õhku pärast emotsioonide tõusvat purset nende ettelugemisel, mis kujuneb publikut naerutavaks etteasteks, need on ideede supiks keedetud lapse mõtted. Naeruväärsed küll, aga siiski omad, mis teeb paberikuhja nutuseks ebaõnne sümboliks, mida inimene elu lõpuni leinama jääb. Samal ajal on see totrasse sõnavormi valatud ideestik pilge projektismiajastu inimesele (laiemalt ehk riigilegi).

Inimesed sulgetakse rangesse reeglitevõrku, sellesse mustvalgel sõnastatud plaani, millest kinnipidamine on eesmärk ja püha kohustus. Järgnevad pikad aruanded. Aruandevõlgnik on uus sõimusõna.

Tulemus: inimesed ei mäleta enam inimesi, on keegi ja siis veel keegi. Aga kes? Ei mäleta. Selleni välja, et ei osata enam toimida, kui parasjagu paberil ette ei ole kirjutatud. Programmeeritus, teadmine ja tundmine tajus säilib, ent mälu ei kanna seda kõike. Inimesi ei märgata, sest aeg kaob käest. Ja üldse, ega see polegi eesmärk, eesmärk on projekt ja selle täitmine, sest see on uus kord. Korra täitmine suurendab numbrit pangakontol. Inimene tänaval võib olla sinu klassikaaslane, aga ta võib seda samahästi ka mitte olla. Lõppude lõpuks ei ole see iga järgmise projekti jaoks oluline. Uued osalised, uued eesmärgid ja eelarved.

Ei anta vastuseid, vaid näidatakse olukorda. Ei tehta ettepanekuid, vaid esitatakse kurb tõde, üsna koomiline väljastamine, naeruvääristav lähenemine.

Projekt elu

Projekt elu

16. veebruar kontrolletendus Tartu Uues Teatris (Lai 37). Lavastaja: Mart Aas, Osades Kristel Leesmend, Leino Rei, Mart Aas. Istun teises reas.

Minimaalne lava, valge nelinurkne projektipiir keset lava, tegevus peamiselt selle sees. Mõeldakse projektipõhiselt. Sellest välja astudes ei osata olla ega mõelda – ollakse kui kadunud.

Kolm väga head tuttavat, kes – nagu selgub – ei olegi ehk tuttavad. Või äkki ikka on? Igal juhul on tunne tuttav ja olemas, mis siis, et nendes projektipiirides ei eksisteeri varasemat mälu  - luuakse uus mälu, kustunud vana asemele. Ja kustub seegi, uue projekti tulekuga. Sest  projekte on palju ja elada tuleb korraga vaid ühes. Või äkki võib ka kahes, aga sel juhul oleks vast lugu veelgi segasem. Selle mälu mõttes ikka.

Midagi jäi aga justkui vajaka, Ja ma pole sellega rahul. Et vajaka jäi, ma mõtlen. Kuhugi kiputi kaduma. Kuhu? Peab kontrollima seda kontrolli. Uue ühenduseni.