"Forss Minoor" ehk ega keegi niikuinii ei kuula

Kuuldemäng „Forss Minoor“,

autor Ernst Miil, lavastaja Andri Luup, osades: Toimetaja Riho - Tõnis Leemets. Tegevjuht Erik - Ivo Uukkivi. Sekretär Angelika - Maria Peterson. Kolleeg Virje - Eva Eensaar-Tootsen. Akadeemik - Lembit Peterson. Professionaal Aksel - Helvin Kaljula. Stuudiokülaline - Ott Aardam. Hääled ja helistajad: Tarmo Song, Väino Aren, Ester Pajusoo, Kristi Pumbo, Mart Aas, Garmen Tabor, Anna Ehrenberg. Helirežissöörid Külli Tüli ja Tõnis Leemets.

25.02.2012, esietendus.  Raadioteater 2011

 

Mida me raadiost siis praegu kuuleme? Tõepoolest, kas mitte liigagi tihti kellegi kontrollimatut loba ja ebamäärast tühja juttu. Tegelikult on teine äärmuski. Selle kuuldemängu seisukohast on ehk olulisemgi just see välja tuua: aeg ja programmiline programmitus. Kell ei ole ja ei tohi kunagi olla 6:60. Liiga suur originaalitsemine ühe plaanipäraselt toimiva raadiojaama jaoks. Kvaliteet peegeldub hääle meeldivas ja selges kõlas, täpselt ja arusaadavalt väljendatud ajas, mitte aga häälest kuulduma pidavas sisus. Kella on tarvis öelda, sest kuulaja (rõhutaksin, et mitte inimene!) on sellega harjunud. Ehkki tõenäoliselt ripub iga raadiokuulaja seina peal samal ajal samuti kell. Kuulaja on aga harjunud. Ka raadio tundub olevat  sellise raadioga harjunud. Ometi kuuleme nurisevaid helistajaid, kes küsivad saate teema järele, kes tahavad avaldada arvamust ja kes tahavad kuulata kuulatavaid saateid. 

Mida teeb Riho? Ta justkui provotseeriks, aga ei provotseeri ka. Ta on ükskõikne, tüdinud, ei huvitu, näitab seda oma hääles ja tegutsemisrütmis, mis ei muutu ja on aeglasem kui teistel. Nendel teistel, kes on haiged. Selle kaudu eristub Riho meile köhijatest. Aga selles pealtnäha ükskõiksuses avaldub siiski tugevus. Vastupanu tugevus. Kohatine pilge, reageerimine rünnakutele ja provokatsioonidele muutumatu rahuga võib suunata kuulaja küll sellele rajale, mis ütleb talle, et Riho on loll ja alandlik leppija, kes lihtsalt ei mõista, võtab vaid vastu kõik, mis tema poole lendab.  Alandlik on ta küll, aga see tundub olema pigem väline isiksusomadus. Riho ei ole lihtsalt jooksja, tema kõnnib, mis ei tähenda ju seda, et ta ei liigu või ei tea, kuidas joosta. Kuuldemängus näikse aga üht loomult kõndijat inimest jooksma sundivat. Hädaga ei teegi midagi muud, kui jooksed ikka, aga jooksed sellisel juhul halvasti. Riho puhul aga on pingutamatus sel maratonil tunda. Kui ennast ei häiri, polegi ju hullu. Surematu rahulolu paistab temast välja. Kohati pilagi.

Mida tehakse inimestega raadios? See on suisa kurb lugu. Sest nemad jäävad alla ühe raadiojaama ühele saatele. Nad on olemas aga pole otse vajalikud. Võivad ju olla, aga saab ka ilma hakkama. Tulge pealegi.

Kvaliteet on täpsus. Ameerika moodi.

Kell on 13:59.