Projekt elu, teine katse

19. Veebruar esietendusejärgne etendus, sama koosseis ja asukoht.

Saal on kummaliselt hõredasti asustunud, Istun kolmandas reas, üksinda!!!!

Mulje jäi parem ja miskit äratati selle etendusega siiski minus elule. Jälletänan etenduskunsti.

Projekt Näe Mammutit: läheb läbi – te võite selle elevandi tuua küll.

                                                                        Ei! Mitte elevandi, mammuti ikka!

                        Mammut on transportimiseks liiga riskantne, tooge elevant.

                                                               Toome elevandi.

                                                  Ei, elevant siiski liiga ohtlik transportida, tooge nokkloom, see ka ürgne.

                                                                                  Olgu nõnda.

                                    Kiri: nokkloom ei sobi siiski, kilpkonn kõige turvalisem.

Kirjutame projekte ja ajame asju, millest sünnib enamjaolt vaid ajaraisk ja inimressursi mõttetu kadu.

Rollidest kannab enam Leino Rei oma, kes tõuseb oma rõhutatult selge häälega vägivaldselt kõrgele, et sealt ühe hetkega alla maa peale langeda, kukkumine on ehmatav ja valus, valus seestpoolt. Sest see jõudu kogunud hääl ei saa enam rohkem jõudu juurde saada, ja kui häälekandja sellest ise aru saab, on ta reaalsuselt rusikaga otse vastu nägu saanud ja vaatab enda ette, kurvalt ja lööduna.

Kui elu koosneb plaanidest, mille selle lavastuse kontekstis võib nimetada ümber projektiks, siis on iga järgmine projekt osake sinu elust. Leino Rei viskab õhku mitmekordse pataka lehevirnu, kõik need on tema projektid, mis ei ole n-ö läbi läinud. Osa (tajutavalt väga suur seejuures) tema elust, plaanid, mis on nurjunud. Ta viskab need hooga õhku pärast emotsioonide tõusvat purset nende ettelugemisel, mis kujuneb publikut naerutavaks etteasteks, need on ideede supiks keedetud lapse mõtted. Naeruväärsed küll, aga siiski omad, mis teeb paberikuhja nutuseks ebaõnne sümboliks, mida inimene elu lõpuni leinama jääb. Samal ajal on see totrasse sõnavormi valatud ideestik pilge projektismiajastu inimesele (laiemalt ehk riigilegi).

Inimesed sulgetakse rangesse reeglitevõrku, sellesse mustvalgel sõnastatud plaani, millest kinnipidamine on eesmärk ja püha kohustus. Järgnevad pikad aruanded. Aruandevõlgnik on uus sõimusõna.

Tulemus: inimesed ei mäleta enam inimesi, on keegi ja siis veel keegi. Aga kes? Ei mäleta. Selleni välja, et ei osata enam toimida, kui parasjagu paberil ette ei ole kirjutatud. Programmeeritus, teadmine ja tundmine tajus säilib, ent mälu ei kanna seda kõike. Inimesi ei märgata, sest aeg kaob käest. Ja üldse, ega see polegi eesmärk, eesmärk on projekt ja selle täitmine, sest see on uus kord. Korra täitmine suurendab numbrit pangakontol. Inimene tänaval võib olla sinu klassikaaslane, aga ta võib seda samahästi ka mitte olla. Lõppude lõpuks ei ole see iga järgmise projekti jaoks oluline. Uued osalised, uued eesmärgid ja eelarved.

Ei anta vastuseid, vaid näidatakse olukorda. Ei tehta ettepanekuid, vaid esitatakse kurb tõde, üsna koomiline väljastamine, naeruvääristav lähenemine.