Viirastuste vaksal/ R.A.A.A.M, esietendus 21.06.2012.Lavastaja Gerda Kordemets. Kunstnik Ervin Õunapuu. Helilooja Timo Steiner. Mängivad Elina Reinold ja Helena Merzin.
22. juuni õhtul Tapa raudteejaama lagunenud hoones.
„Viirastuste vaksali“ lugu ise on ju lihtne: võitlus allesjäämise ja kestmise nimel, üldisemalt on aga vastuhakk ajale ja edasiminekule. Näitemängu ja koha ühtsuse tõttu on Gerda Kordemetsa „Viirastuste vaksal“ just nauditav kohateater. Ja loomulikult hiilgavad näitlejad: head näitlejatööd sai ses etenduses üle pika aja taas näha. Ja nii et pisar silmas (peamiselt naerust) või kananahk ihul.
Need, kes Tapa raudteejaama aastate eest sattunud pole, vaid alles nüüd, seal toimuvate etenduste ajal, siis need kindlasti ei tea, veel vähem oska seda praegu silmitsedes aimata ega taga igatseda selle hooleta ja näljasurma jäetud hoone noorusilu. Ega oska minagi. Minu napp mälupilt on väikse lapse oma: käsikäes vanaemaga ootan rongi – sessamas raudteejaamas, ehk pisut vähem kui 20 aastat tagasi. Inimesi on palju, kõik räägivad kellegagi. Peamiselt istutakse, juuakse kohvi. Pingid on kõvad – mäletan. Ega siis kaua istuda jaksagi, väikse lapse asi. Järgmisel hetkel ostangi tädi käest uhke näoga jäätist. Ja minu jaoks ei ole need kõvad toolid enam mureväärilised. Sel etendusõhtul oskab kordades suuremat kahju tunda minust mitukümmend aastat targem mõttekaaslane, kelle pilk on liikumatult suletud mingis kinnises ruumis, kuhu minul ligipääs puudub. Ka vanaema nostalgitseb raudteejaamast mööda kõndides tihti: väärikas paik oli seesama raudteejaam kunagi. Noored armunud olevat käinud raudteejaama kohvikus kohtumas, privaatne ja romantiline paik kudrutamiseks. Suvel oli park selle ümber imeilus: purskkaev, pingid ümberringi, kõik õitses ja rohetas – see paik elas siin ja aeg liikus rongikiirusel. Seda mäletan veel isegi. See rongikiirus ei tunginud aga siis vägivaldselt sellesse linnaruumi sisse, nii et seda võiks tajuda ebamugava kihistusena, vaid haakus täielikult siinse rütmiga. Aeg oli üks ja ruum oli üks. Rongid sõidavad siin ka praegu, aga tekitavad seda tehes avarii, sest aeg-ruume on nüüd kaks: siinne linnaruum on jäänud omaette, see tiksub vaikselt ja kipub vaid hingitsema. Rongid ei haaku enam, vaid lõhestavad seda linna – neil on teine liikumine (ehk seesama, mis aastate eest? – peab vanaema käest küsima) omaette eraldunud ruumis.
Aeg on abstraktne mõiste, mille mõistestamine on pigem tajumiseks kui keeles väljendamiseks. Teater on väärtuslik vorm selle tajutavaks tegemisel. Ja kes ei taju, pole ka hullu – kokkupuuted on erinevad ja teinekord ei kerkigi esile. Sellepärast vast on ka huvitav, et kaaslase mõte on teine. Tihti arusaamatugi.
KEERULINE ON PÕNEV.
No comments:
Post a Comment