Pulm Õisu mõisas

Osades:  RITA RAAVE, MERILIN KIRBITS, ALLAN KRESS, Viljandi Kultuuriakadeemia 9. lennu näitetudengite KATRIN KALMA, LIISU KRASSI, JAANUS TEPOMEHE, RAIT ÕUNAPUU,
IMRE ÕUNAPUU ja HENDRIK VISSELIGA. 
Lavastajad, kunstnikud: ADEELE SEPP ja MARIKA PALM (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 9. lend)
Autor, dramaturg: KAUR RIISMAA (EMTA Lavakunstikooli 26. lend)
Pulmakõnede autorid: URMAS VADI, JIM ASHILEVI, MARIA LEE LIIVAK
16. juunil Õisu mõisas.

"Pulmaga" on nii, nagu Tambet Kaugema Sirbis kirjutas: pulm peab meeldima, et igavus peale ei tuleks. Nõustun.
Idee istutada publik laua taha oli seega huvitav, aga ka ohtlik, sest kogemustega pulmakülaline võib ses istujaasendis saada ründava mälestuse ohvriks.

Algus oli põnev. Täitsa pulmalaud kohe, viinapitski laual. Tekkis küll kahtlus, et ehk pole siiski viin sees - ilmselt kulus pitsitäis näolihaste ergutamiseks ära. Istutakse. Mingil hetkel pidi pitsid üheskoos tühjendama. Paljudel tuli siiski loobuda - hea liikluse huvides. Aeg-ajalt antakse märku, et vaataja on reaalselt olemas ja tõemeeli pulmakülaline. Siis aga unustatakse see sootuks, viidatakse sellele, et kedagi justkui pole ja tekitatakse tühja ruumi tunne.

Rita Raave särtsakas ükskõiksus ja julge meeleavaldus ka veel kainet peigmehe ema rolli täites on ergutav ja seda on tõesti hea mänguna lust jälgida, mingil hetkel kallale kippuva igavuse tõrjub see kriitilistel hetkedel eemale. Merilin Kirbitsa ülidramaatilisus toodab tuntaval määral võõristust: see jookseb teiste mängul eest ära ja tõuseb kusagil isegi lausa lendu, nii et tahaks sellest kinni haarata ja omale kohale suruda - kohe täiesti paigale.

Viljandi kultuuriakadeemia näitlejatudengitega sai siin kindlasti tuttavamaks, eriti kui mõelda, et ega nendega väga kohtugi. Kas aga oli hea mõte panna üheskoos mängima väheste ja rohkemate kogemustega näitlejad, on omaette küsimus. Jään kahtlema, sest pilk muutub teravaks ja kihid on kerged tekkima. Samas saab kogemusi juurde vaid kogemuste (loe: kogenud näitlejate) keskel viibides. Kontaktõpe.

Särtsakas ja omamoodi etendus oli katlemata. Meeldejäävaim hetk vast oli vaheaja vaatamisväärsuseks keset põrandat tekitatud inimlaip (Imre Õunapuu), kes polnudki valge lina all lamav nukk - nii arvas näiteks minu kaaslane sel õhtul. Loodetavasti ei saanud laiba kehastaja sest jalahoobist suuremat viga. Head talle!