Tuesday, July 10, 2012

Baltoscandal 2012, laupäev, 7. juuli

Schwalbe (NED) “Schwalbe Cheats”
Hollandi teatritrupp mängib laval sõna otseses mõttes. Järjekordselt. On näha, et see on nende kokkutulemise põhjus olnud ka varem. See tuleb loomulikult ja pingutamata. Nende osavuse ja proovituse tabab ära. Nipid ja võtted, mida platsil nende kummaliste mängude mängimiseks kasutatakse, nõuab vilumust. Kummaline mäng.
Mäng?
Alguses on ju naljakas või lausa totter, kuidas üks poolpaljas tüdruk võitleb ennast jalgupidi teise tüdruku veniva retuuspüksi säärde - hüppab ühe jalaga sinna sisse, riie annab piisavalt järele ja ollaksegi eesmärgile lähemal. Aga mis eesmärgile siis? Eesmärk on rebida ja kiskuda, nii peaks võitma - kui rebid ja kisud kõige rohkem.
Alguses niisiis naljakas. Mingil hetkel ei vaadata enam riidekandjale otsa, teda pole olemas. On eesmärk ja loomalik instikt. Siis. Käib üsna kõva latakas. Kõrvakiil noormehelt neiule. Saalis ei naera keegi, pigem ollakse ehmunud-ootaval ilmel. Mäng on oma mängulisuse kaotanud, reegleid pole. Valu on vahend alistamiseks ja nõrgem sugupool on tihti kaotuse põhjus. Alistatud.


Taavi Varm (EST) “FUNK KON”
Autor: Taavi Varm
Dramaturgiline tugi: Andres Noormets, Peeter Rästas, Taavet Jansen
Helikujundus: Hendrik Kaljujärv

Taavi Varm saabub lavale kui opereeriv mustkunstnik, õlgkübara ja raskete nägu raamivate mustade prillidega. Meisterdab ja manab helisid, mängib nendega ja annab vahepeal sõna erinevatele kunstnikele. Äratuntavust nõudvatelt aladelt kõneleb kunsti olemuslikel ja kõiksuse teemadel näiteks Merle Karusoo, Urmas Lennuk, Hendrik Toompere jr, Üllar Saaremäe, mõned tuvastamata jäävad varjukunstnikud (heliloojad, kirjanikud jne). Küsitakse-vastatakse – lõpuks aga ikka ära ei vastata. Peamine tööriist sõna vahel on heli ja pilt. Me näeme, kes räägib ja kuuleme teda. Ekraanide paljusus vaataja ümber paneb küll kaelalihased tööle ja teeb need üsna pea keerlematagi tajutavaks. Ebameeldiva pöörlemise asemel valin lõpuks laisa pilgu enda ees. Kõik, mis ette ja kõrvale avaneb, kuulub minu visuaalsesse vastuvõttu – muust loobun.
Ilmselt aga ei ole mina siiski selle võluri publik. Nagu ei olnud ilmselt ka minu kõrval istunud meesterahvas, kes etenduse lõppedes muigamisi küsis (ja tegelikult sellega ka vastas): „Kuidas meeldis?“. Ilmselt ei arvanud ta minu vaikimisvaliku peale, et ma tumm olen, vaid sai sealt siiski oodatud vastuse. Eks see olnudki retoorilist sorti küsimine – vastuse ootust ses toonis küll polnud. Ja ega mul ka teisitimõtlejana teda ümber veenda poleks õnnestunud. Hinnangut anda tundus siin mõttetu eeskätt just minu olematu veenmisjõu tõttu, mis mul selle meesterahva ees paistis olevat. Selle ühe küsimusega jagati karmi kriitikat. Ka tema polnud Varmi publik. Aga kui ei meeldi, kas siis oli tingimata halb?
Baltoscandal on etenduskunstide festival, kus peaks oma tavapärast teatrikülastaja hoiakut pisut ümber sättima. Seal peaks vaataja eeskätt uurima ja oma isikliku vaatajaruumi piire nihutama. See tundub mulle ühe suure mõttelise katsetuste lavana.


Chelfitsch & Toshiki Okada (JPN) “Current Location"
Nägin jaapani teatrit esmakordselt, ent see äratas huvi. Võtsin publiku nihelemisest järeldada, et pakutavast jäi enamusele siiski väheseks. Ja eks teda nagu mingil moel vähe oligi. Kohati justkui lapsekingades aeglane teksti andmine, aga ses oli kahtlemata midagi uudset. Näitlejad ei muutu, nad kogu aeg vaid on olemas. Tekst on nii paratamatult oluline. Ja sel lastakse oluliseks saada just kõnelemiste vahele antavate vaikushetkede ja minimaalse, pea olematu kehalise väljenduse abil. Ja nii on ses midagi suurt, suuremat, kui nende väheste sõnade tähendusest välja lugeda. Teksti sees on justkui terve jaapani rahvas, selles on kurbust ja traagikat, lihtsat tõde, mille näitamisega ei nähta vaeva. Ja nii on see tõeline.

Wednesday, July 4, 2012

Pulm Õisu mõisas



Osades:  RITA RAAVE, MERILIN KIRBITS, ALLAN KRESS, Viljandi Kultuuriakadeemia 9. lennu näitetudengite KATRIN KALMA, LIISU KRASSI, JAANUS TEPOMEHE, RAIT ÕUNAPUU,
IMRE ÕUNAPUU ja HENDRIK VISSELIGA. 

Lavastajad, kunstnikud: ADEELE SEPP ja MARIKA PALM (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 9. lend)
Autor, dramaturg: KAUR RIISMAA (EMTA Lavakunstikooli 26. lend)
Pulmakõnede autorid: URMAS VADI, JIM ASHILEVI, MARIA LEE LIIVAK

16. juunil Õisu mõisas.

"Pulmaga" on nii, nagu Tambet Kaugema Sirbis kirjutas: pulm peab meeldima, et igavus peale ei tuleks. Nõustun.
Idee istutada publik laua taha oli seega huvitav, aga ka ohtlik, sest kogemustega pulmakülaline võib ses istujaasendis saada ründava mälestuse ohvriks.

Algus oli põnev. Täitsa pulmalaud kohe, viinapitski laual. Tekkis küll kahtlus, et ehk pole siiski viin sees - ilmselt kulus pitsitäis näolihaste ergutamiseks ära. Istutakse. Mingil hetkel pidi pitsid üheskoos tühjendama. Paljudel tuli siiski loobuda - hea liikluse huvides. Aeg-ajalt antakse märku, et vaataja on reaalselt olemas ja tõemeeli pulmakülaline. Siis aga unustatakse see sootuks, viidatakse sellele, et kedagi justkui pole ja tekitatakse tühja ruumi tunne.

Rita Raave särtsakas ükskõiksus ja julge meeleavaldus ka veel kainet peigmehe ema rolli täites on ergutav ja seda on tõesti hea mänguna lust jälgida, mingil hetkel kallale kippuva igavuse tõrjub see kriitilistel hetkedel eemale. Merilin Kirbitsa ülidramaatilisus toodab tuntaval määral võõristust: see jookseb teiste mängul eest ära ja tõuseb kusagil isegi lausa lendu, nii et tahaks sellest kinni haarata ja omale kohale suruda - kohe täiesti paigale.

Viljandi kultuuriakadeemia näitlejatudengitega sai siin kindlasti tuttavamaks, eriti kui mõelda, et ega nendega väga kohtugi. Kas aga oli hea mõte panna üheskoos mängima väheste ja rohkemate kogemustega näitlejad, on omaette küsimus. Jään kahtlema, sest pilk muutub teravaks ja kihid on kerged tekkima. Samas saab kogemusi juurde vaid kogemuste (loe: kogenud näitlejate) keskel viibides. Kontaktõpe.

Särtsakas ja omamoodi etendus oli katlemata. Meeldejäävaim hetk vast oli vaheaja vaatamisväärsuseks keset põrandat tekitatud inimlaip (Imre Õunapuu), kes polnudki valge lina all lamav nukk - nii arvas näiteks minu kaaslane sel õhtul. Loodetavasti ei saanud laiba kehastaja sest jalahoobist suuremat viga. Head talle!