Schwalbe (NED) “Schwalbe Cheats”
Hollandi teatritrupp mängib laval sõna otseses mõttes. Järjekordselt. On näha, et see on nende kokkutulemise põhjus olnud ka varem. See tuleb loomulikult ja pingutamata. Nende osavuse ja proovituse tabab ära. Nipid ja võtted, mida platsil nende kummaliste mängude mängimiseks kasutatakse, nõuab vilumust. Kummaline mäng.
Mäng?
Alguses on ju naljakas või lausa totter, kuidas üks poolpaljas tüdruk võitleb ennast jalgupidi teise tüdruku veniva retuuspüksi säärde - hüppab ühe jalaga sinna sisse, riie annab piisavalt järele ja ollaksegi eesmärgile lähemal. Aga mis eesmärgile siis? Eesmärk on rebida ja kiskuda, nii peaks võitma - kui rebid ja kisud kõige rohkem.
Alguses niisiis naljakas. Mingil hetkel ei vaadata enam riidekandjale otsa, teda pole olemas. On eesmärk ja loomalik instikt. Siis. Käib üsna kõva latakas. Kõrvakiil noormehelt neiule. Saalis ei naera keegi, pigem ollakse ehmunud-ootaval ilmel. Mäng on oma mängulisuse kaotanud, reegleid pole. Valu on vahend alistamiseks ja nõrgem sugupool on tihti kaotuse põhjus. Alistatud.
Taavi Varm (EST) “FUNK KON”
Taavi Varm (EST) “FUNK KON”
Autor: Taavi Varm
Dramaturgiline tugi: Andres Noormets, Peeter Rästas, Taavet Jansen
Helikujundus: Hendrik Kaljujärv
Taavi Varm saabub lavale kui opereeriv mustkunstnik, õlgkübara ja raskete nägu raamivate mustade prillidega. Meisterdab ja manab helisid, mängib nendega ja annab vahepeal sõna erinevatele kunstnikele. Äratuntavust nõudvatelt aladelt kõneleb kunsti olemuslikel ja kõiksuse teemadel näiteks Merle Karusoo, Urmas Lennuk, Hendrik Toompere jr, Üllar Saaremäe, mõned tuvastamata jäävad varjukunstnikud (heliloojad, kirjanikud jne). Küsitakse-vastatakse – lõpuks aga ikka ära ei vastata. Peamine tööriist sõna vahel on heli ja pilt. Me näeme, kes räägib ja kuuleme teda. Ekraanide paljusus vaataja ümber paneb küll kaelalihased tööle ja teeb need üsna pea keerlematagi tajutavaks. Ebameeldiva pöörlemise asemel valin lõpuks laisa pilgu enda ees. Kõik, mis ette ja kõrvale avaneb, kuulub minu visuaalsesse vastuvõttu – muust loobun.
Ilmselt aga ei ole mina siiski selle võluri publik. Nagu ei olnud ilmselt ka minu kõrval istunud meesterahvas, kes etenduse lõppedes muigamisi küsis (ja tegelikult sellega ka vastas): „Kuidas meeldis?“. Ilmselt ei arvanud ta minu vaikimisvaliku peale, et ma tumm olen, vaid sai sealt siiski oodatud vastuse. Eks see olnudki retoorilist sorti küsimine – vastuse ootust ses toonis küll polnud. Ja ega mul ka teisitimõtlejana teda ümber veenda poleks õnnestunud. Hinnangut anda tundus siin mõttetu eeskätt just minu olematu veenmisjõu tõttu, mis mul selle meesterahva ees paistis olevat. Selle ühe küsimusega jagati karmi kriitikat. Ka tema polnud Varmi publik. Aga kui ei meeldi, kas siis oli tingimata halb?
Baltoscandal on etenduskunstide festival, kus peaks oma tavapärast teatrikülastaja hoiakut pisut ümber sättima. Seal peaks vaataja eeskätt uurima ja oma isikliku vaatajaruumi piire nihutama. See tundub mulle ühe suure mõttelise katsetuste lavana.
Chelfitsch & Toshiki Okada (JPN) “Current Location"
Nägin jaapani teatrit esmakordselt, ent see äratas huvi. Võtsin publiku nihelemisest järeldada, et pakutavast jäi enamusele siiski väheseks. Ja eks teda nagu mingil moel vähe oligi. Kohati justkui lapsekingades aeglane teksti andmine, aga ses oli kahtlemata midagi uudset. Näitlejad ei muutu, nad kogu aeg vaid on olemas. Tekst on nii paratamatult oluline. Ja sel lastakse oluliseks saada just kõnelemiste vahele antavate vaikushetkede ja minimaalse, pea olematu kehalise väljenduse abil. Ja nii on ses midagi suurt, suuremat, kui nende väheste sõnade tähendusest välja lugeda. Teksti sees on justkui terve jaapani rahvas, selles on kurbust ja traagikat, lihtsat tõde, mille näitamisega ei nähta vaeva. Ja nii on see tõeline.
Ilmselt aga ei ole mina siiski selle võluri publik. Nagu ei olnud ilmselt ka minu kõrval istunud meesterahvas, kes etenduse lõppedes muigamisi küsis (ja tegelikult sellega ka vastas): „Kuidas meeldis?“. Ilmselt ei arvanud ta minu vaikimisvaliku peale, et ma tumm olen, vaid sai sealt siiski oodatud vastuse. Eks see olnudki retoorilist sorti küsimine – vastuse ootust ses toonis küll polnud. Ja ega mul ka teisitimõtlejana teda ümber veenda poleks õnnestunud. Hinnangut anda tundus siin mõttetu eeskätt just minu olematu veenmisjõu tõttu, mis mul selle meesterahva ees paistis olevat. Selle ühe küsimusega jagati karmi kriitikat. Ka tema polnud Varmi publik. Aga kui ei meeldi, kas siis oli tingimata halb?
Baltoscandal on etenduskunstide festival, kus peaks oma tavapärast teatrikülastaja hoiakut pisut ümber sättima. Seal peaks vaataja eeskätt uurima ja oma isikliku vaatajaruumi piire nihutama. See tundub mulle ühe suure mõttelise katsetuste lavana.
Chelfitsch & Toshiki Okada (JPN) “Current Location"
Nägin jaapani teatrit esmakordselt, ent see äratas huvi. Võtsin publiku nihelemisest järeldada, et pakutavast jäi enamusele siiski väheseks. Ja eks teda nagu mingil moel vähe oligi. Kohati justkui lapsekingades aeglane teksti andmine, aga ses oli kahtlemata midagi uudset. Näitlejad ei muutu, nad kogu aeg vaid on olemas. Tekst on nii paratamatult oluline. Ja sel lastakse oluliseks saada just kõnelemiste vahele antavate vaikushetkede ja minimaalse, pea olematu kehalise väljenduse abil. Ja nii on ses midagi suurt, suuremat, kui nende väheste sõnade tähendusest välja lugeda. Teksti sees on justkui terve jaapani rahvas, selles on kurbust ja traagikat, lihtsat tõde, mille näitamisega ei nähta vaeva. Ja nii on see tõeline.
No comments:
Post a Comment