Näitleja seisukohast

"UNE", Leedu Riiklik Draamateater
Lavastaja Birute Mar Mängib  Birute Mar Helilooja Antanas Kucinskas Lava- ja kostüümikunstnikud Jolanta Rimkute, Dmitrij Matvejev Koreograaf Edita Stundyte

Draamafestivalil 05.09.2012, Genialistide Glubis

Neid on alati kaks. Ja nad on seotud. Ühe peab avama, muidu pole üldse mõtet. Sest selles ongi kogu asja mõte. Aga peab olema ka teine. Ja ilmtingimata mitte avali, osadeks lahti võetud, valguse kätte vaatamiseks välja pandud. Vaid kinni ja nõnda siis haavamatu, ehkki seest aimatav. Sest teine on julgelt avatud ja esmapilgul identne. Aga kunagi ei tea, mis on ses samana näivas teises. Ilmselt siiski uba, aga milline uba? Mitu uba? Ja kas ikka söödav uba?
Vahet pole, peaasi on avatuna alati ka mingil moel end kaane all hoida. Et ennast hoida.

"Tõde ja õigus. Teine osa". Minu kord tarbida

Lavastaja Elmo Nüganen Kunstnik Iir Hermaliin Muusikaline kujundaja Riina Roose Mängivad Karl-Andreas Kalmet, Aivar Tommingas, Liis Lass, Aleksander Eelmaa, Tõnn Lamp, Margus Tabor, Andres Raag, Rain Simmul, Kalju Orro, Allan Noormets, Margus Tabor, Ago Roo, Helene Vannari, Andero Ermel, Henrik Kalmet, Märt ja Priit Pius, Mikk Jürjens, Kristjan Üksküla, Kaspar Velberg, Anne Reemann, Maiken Schmidt, Pauliine Põldmaa või Sonja Nüganen, Tiina Kukli, Jaak Kaljurand.

Lavastus esietendus Põrgulaval 12. Veerbruaril 2005, taasesietendus 10. augustil 2012 uue koosseisuga (teiste seas 25. lennu linnateatri uued näitlejad).

Mulle meeldis.

Koju jõudes ei anna mulle rahu see meeldis-ei-meeldinud-skaala. Mis mulle siis meeldis, et see mulle meeldida sai? Ükski detail kui põhjendus ei taha kurgulae küljest lahti tulla. Suu on liimine ja aru ma ei saa. 

Imelik, et kui öelda Nüganen või Tammsaare, siis ärkab sees mingi enesekriitika ja vastutuse ärev kompott. Vastutus oma sõnade ees ja tahtmatuski neid väljendada, just selle vastutuse pärast, mis sunnib sind kümme korda mõtlema ja siis lõpuks ikka ütlemata jätma. Esimese puhul eriti. Aga lisada Nüganen, see on kokku ikkagi mitukümmend kraadi kangem kraam. Sees on  õõnes tunne ja sõnad ei vasta ootustele. Õõnes on hea. Mis on jälle kuidagi veider, sest tegelikult ei või ennast tunda väiksemana kui just nüüd selle õõnsa tunde sees, Põrgulaval Tammsaare „Tõe ja õiguse“ all.

Miks peaks mingi Tammsaare nii väga ikkagi loksutama. Kahtlustan: see on see Aja Lugu, mis paisutab ja jätab kujuta kujusid alles igasse uude põlve. Ning kuldab üle kui suure mäluväärtuse. Sellest räägitakse ja räägitakse ja sa võtad selle oma teadmisse vastu kui millegi, mis on nii kulutatud ja kulunud juba. Ühel hetkel avastad: kurat, see vana on ju jumala uus. Mis siis, et varem korduvalt kasutatud. Aga seda on kasutanud keegi teine. Sina teed seda esimest korda. Ja saad äkki aru, miks see nii kasutatud on. Mida rohkem see kõigi teiste käest läbi on käinud, seda suurem ta on, kui lõpuks uuena just sinu (loe: minu) tarbida saab.

  

Tuhka sest meeldib-ei-meeldinud-skaalast, mida selle mõttetühjuse pärast endast alati eemal hoian. Mulle meeldis! Ja ma hakkan enam-vähem aru saama miks.

Komöödia - tragöödia ja miskit veel (?)

"Maailmale nähtamatud pisarad"
Lavastaja ELMO NÜGANEN Kostüümikunstnik REET AUS Helilooja JAAK JÜRISSON Muusikaline kujundaja RIINA ROOSE Valguskunstnik PRIIDU ADLAS Mängivad ARGO AADLI, EPP EESPÄEV, PIRET KALDA, TÕNN LAMP, ALLAN NOORMETS, INDREK OJARI, ANDRES RAAG, ANNE REEMANN, MARGUS TABOR, KÜLLI TEETAMM, MART TOOME ja ANDRUS VAARIK
Esietendus 3. aprill 2012
Draamafestivalil 03.09.2012, Vanemuise suures majas

Mõtlen: laval olid lood, iseenesest nukravõitu elukäikudest ja juhtumitest. Aga naeran mina ja naeravad teised.

Lavastus oli üles ehitatud Tšehhovi seitsmele novellile ja kahele lühinäidendile. Need moodustasid argipäeva pildikesi, olid lihtsakoelised ja äratuntavalt kerged. Tegemist oli komöödiaga ja publik ei saanud ses mõttes küll petta. Miks ma naeran, kui noor neiu murrab siiraste ja lootusrikaste noormeeste armunud südameid või kui musta rüütanud lesknaine reedab oma ülla soovi jääda oma kadunukesele igavesti truuks üheainsa 180-kraadise selja- ja patsipaljastuspöördega? Kui nende lugude sisu informatiivselt edasi jutustada, siis ilmselt ei reageeriks sellele nõnda nagu Vanemuise saalis tol õhtul. Kurvad lood, aga naerutavad silma all küll. Ilmselt "süüdistan" näitlejaid ja "süüdistan" lavastajat. Traagika keeratakse üle vindi ja suvalise inimese kurbloost saab äkki komöödia.
 Piret Kalda üleni mustas leinanaine nutab nagu kord ja kohus, seitse kuud end oma majja matta ning päevast päeva kadunud abikaasa pilti vaadata -  ei või kõhelda, et naisel on leinaga tõsi taga, veenab igati. Kui Kalda vaid selga publiku poole ei keeraks, loori peast ei võtaks ning Noormets ometi tema näos puudrit ei tuvastaks, veenaks vast lõpuni. Kõik, mis öeldud, aga laval välja tuuakse ning siin kohtume lihtsalt suure vastuolude haisva hunnikuga. Must leinarüü on nüüd ülinaiseliku rõhu all, esile toodud ja välja mängitud. Kõik järgnev muutub palaganiks. (Ehkki selle keskel laiutab elu ise.) Mis naeru esile kutsub, on juba totter kuma: rollis jätkatakse siira tõsimeelsusega vana rida, keha ja lava tirib teisele poole ning loost saab tobenaljakas situatsioon, mis pisaraid ei taha. Novelli nimigi – „Karu“ – kõlab irooniliselt, kui mõtleme Allan Noormetsa karulisele olemusele, mis naisele alla vannub. Mees karjub mis kole, tema vastane - nääpsuke naisterahvas - on relvitu sõna kõige otsesemas mõttes, aga avab tule, kui tarvis. Igal juhul! Võlub ära. Ja võidab ära, revolvrita, naiste moodi – naisena.

Kui tragöödia ajab naerma, ongi komöödia. Ilmselt.

Nüganeni lavastuse puhul jäi klassika alles. Oli selline kuldne ja soliidne lavaõhk. Asjatus mõjus hästi, lubas keskenduda loole ning hoidis tõsiduse eemal. Ainelist tausta seega väga ei antud. Kostüümidest tuli aeg välja ja küsitavusi ei tekkinud. Lavastuses oli oluline valgus, mis tekkides ja kadudes, sündmusi ja tegelasi fokusseerides ja taandades aitas lugudel alata ja lõppeda, tõi neid lähemale ja viis kaugemale. Kogu aeg aga tõi kusagilt tühjusest. Nii justkui peatus vahepeal ka aeg ja siis lihtsalt näiteks tantsiti muusika saatel. Kuni algas järgmine elu, teatati meile.

Etenduses olid killud, seda ei varjatud. Just vastupidi – kilde rõhutati, tutvustades iga novelli ja lühijuttu eraldi. See andis enesekindlust, oli veenev,  ja töötas. Elus pole ühte tervet, vaid on palju lugusid, igal ühel oma – nuta või naera. Vaatajana naerad, oma (pealtnäha) lihtsas elus tihti nutad.