Lavastaja Elmo Nüganen Kunstnik Iir Hermaliin Muusikaline
kujundaja Riina Roose Mängivad Karl-Andreas Kalmet, Aivar Tommingas, Liis Lass, Aleksander
Eelmaa, Tõnn Lamp, Margus Tabor, Andres Raag, Rain Simmul, Kalju Orro, Allan
Noormets, Margus Tabor, Ago Roo, Helene Vannari, Andero Ermel, Henrik Kalmet,
Märt ja Priit Pius, Mikk Jürjens, Kristjan Üksküla, Kaspar Velberg, Anne
Reemann, Maiken Schmidt, Pauliine Põldmaa või Sonja Nüganen, Tiina Kukli, Jaak
Kaljurand.
Lavastus esietendus Põrgulaval 12. Veerbruaril 2005,
taasesietendus 10. augustil 2012 uue koosseisuga (teiste seas 25. lennu
linnateatri uued näitlejad).
Mulle meeldis.
Koju jõudes ei anna mulle rahu see meeldis-ei-meeldinud-skaala. Mis mulle siis meeldis, et see mulle meeldida sai? Ükski detail kui põhjendus ei taha kurgulae küljest lahti tulla. Suu on liimine ja aru ma ei saa.
Koju jõudes ei anna mulle rahu see meeldis-ei-meeldinud-skaala. Mis mulle siis meeldis, et see mulle meeldida sai? Ükski detail kui põhjendus ei taha kurgulae küljest lahti tulla. Suu on liimine ja aru ma ei saa.
Imelik, et kui öelda Nüganen või Tammsaare, siis ärkab sees
mingi enesekriitika ja vastutuse ärev kompott. Vastutus oma sõnade ees ja tahtmatuski neid
väljendada, just selle vastutuse pärast, mis sunnib sind kümme korda mõtlema ja
siis lõpuks ikka ütlemata jätma. Esimese puhul eriti. Aga lisada Nüganen, see on
kokku ikkagi mitukümmend kraadi kangem kraam. Sees on õõnes tunne ja sõnad ei vasta ootustele.
Õõnes on hea. Mis on jälle kuidagi veider, sest tegelikult ei või ennast
tunda väiksemana kui just nüüd selle õõnsa tunde sees, Põrgulaval Tammsaare „Tõe
ja õiguse“ all.
Miks peaks mingi Tammsaare nii väga ikkagi loksutama. Kahtlustan: see on see Aja Lugu, mis paisutab ja jätab kujuta kujusid alles igasse uude põlve. Ning kuldab üle kui suure mäluväärtuse. Sellest räägitakse ja räägitakse ja sa võtad selle oma teadmisse vastu kui millegi, mis on nii kulutatud ja kulunud juba. Ühel hetkel avastad: kurat, see vana on ju jumala uus. Mis siis, et varem korduvalt kasutatud. Aga seda on kasutanud keegi teine. Sina teed seda esimest korda. Ja saad äkki aru, miks see nii kasutatud on. Mida rohkem see kõigi teiste käest läbi on käinud, seda suurem ta on, kui lõpuks uuena just sinu (loe: minu) tarbida saab.
Miks peaks mingi Tammsaare nii väga ikkagi loksutama. Kahtlustan: see on see Aja Lugu, mis paisutab ja jätab kujuta kujusid alles igasse uude põlve. Ning kuldab üle kui suure mäluväärtuse. Sellest räägitakse ja räägitakse ja sa võtad selle oma teadmisse vastu kui millegi, mis on nii kulutatud ja kulunud juba. Ühel hetkel avastad: kurat, see vana on ju jumala uus. Mis siis, et varem korduvalt kasutatud. Aga seda on kasutanud keegi teine. Sina teed seda esimest korda. Ja saad äkki aru, miks see nii kasutatud on. Mida rohkem see kõigi teiste käest läbi on käinud, seda suurem ta on, kui lõpuks uuena just sinu (loe: minu) tarbida saab.
Tuhka sest meeldib-ei-meeldinud-skaalast, mida selle mõttetühjuse pärast endast alati eemal hoian. Mulle meeldis! Ja ma hakkan enam-vähem aru saama miks.
No comments:
Post a Comment