Komöödia - tragöödia ja miskit veel (?)

"Maailmale nähtamatud pisarad"
Lavastaja ELMO NÜGANEN Kostüümikunstnik REET AUS Helilooja JAAK JÜRISSON Muusikaline kujundaja RIINA ROOSE Valguskunstnik PRIIDU ADLAS Mängivad ARGO AADLI, EPP EESPÄEV, PIRET KALDA, TÕNN LAMP, ALLAN NOORMETS, INDREK OJARI, ANDRES RAAG, ANNE REEMANN, MARGUS TABOR, KÜLLI TEETAMM, MART TOOME ja ANDRUS VAARIK
Esietendus 3. aprill 2012
Draamafestivalil 03.09.2012, Vanemuise suures majas

Mõtlen: laval olid lood, iseenesest nukravõitu elukäikudest ja juhtumitest. Aga naeran mina ja naeravad teised.

Lavastus oli üles ehitatud Tšehhovi seitsmele novellile ja kahele lühinäidendile. Need moodustasid argipäeva pildikesi, olid lihtsakoelised ja äratuntavalt kerged. Tegemist oli komöödiaga ja publik ei saanud ses mõttes küll petta. Miks ma naeran, kui noor neiu murrab siiraste ja lootusrikaste noormeeste armunud südameid või kui musta rüütanud lesknaine reedab oma ülla soovi jääda oma kadunukesele igavesti truuks üheainsa 180-kraadise selja- ja patsipaljastuspöördega? Kui nende lugude sisu informatiivselt edasi jutustada, siis ilmselt ei reageeriks sellele nõnda nagu Vanemuise saalis tol õhtul. Kurvad lood, aga naerutavad silma all küll. Ilmselt "süüdistan" näitlejaid ja "süüdistan" lavastajat. Traagika keeratakse üle vindi ja suvalise inimese kurbloost saab äkki komöödia.
 Piret Kalda üleni mustas leinanaine nutab nagu kord ja kohus, seitse kuud end oma majja matta ning päevast päeva kadunud abikaasa pilti vaadata -  ei või kõhelda, et naisel on leinaga tõsi taga, veenab igati. Kui Kalda vaid selga publiku poole ei keeraks, loori peast ei võtaks ning Noormets ometi tema näos puudrit ei tuvastaks, veenaks vast lõpuni. Kõik, mis öeldud, aga laval välja tuuakse ning siin kohtume lihtsalt suure vastuolude haisva hunnikuga. Must leinarüü on nüüd ülinaiseliku rõhu all, esile toodud ja välja mängitud. Kõik järgnev muutub palaganiks. (Ehkki selle keskel laiutab elu ise.) Mis naeru esile kutsub, on juba totter kuma: rollis jätkatakse siira tõsimeelsusega vana rida, keha ja lava tirib teisele poole ning loost saab tobenaljakas situatsioon, mis pisaraid ei taha. Novelli nimigi – „Karu“ – kõlab irooniliselt, kui mõtleme Allan Noormetsa karulisele olemusele, mis naisele alla vannub. Mees karjub mis kole, tema vastane - nääpsuke naisterahvas - on relvitu sõna kõige otsesemas mõttes, aga avab tule, kui tarvis. Igal juhul! Võlub ära. Ja võidab ära, revolvrita, naiste moodi – naisena.

Kui tragöödia ajab naerma, ongi komöödia. Ilmselt.

Nüganeni lavastuse puhul jäi klassika alles. Oli selline kuldne ja soliidne lavaõhk. Asjatus mõjus hästi, lubas keskenduda loole ning hoidis tõsiduse eemal. Ainelist tausta seega väga ei antud. Kostüümidest tuli aeg välja ja küsitavusi ei tekkinud. Lavastuses oli oluline valgus, mis tekkides ja kadudes, sündmusi ja tegelasi fokusseerides ja taandades aitas lugudel alata ja lõppeda, tõi neid lähemale ja viis kaugemale. Kogu aeg aga tõi kusagilt tühjusest. Nii justkui peatus vahepeal ka aeg ja siis lihtsalt näiteks tantsiti muusika saatel. Kuni algas järgmine elu, teatati meile.

Etenduses olid killud, seda ei varjatud. Just vastupidi – kilde rõhutati, tutvustades iga novelli ja lühijuttu eraldi. See andis enesekindlust, oli veenev,  ja töötas. Elus pole ühte tervet, vaid on palju lugusid, igal ühel oma – nuta või naera. Vaatajana naerad, oma (pealtnäha) lihtsas elus tihti nutad.