"Hea teater on selline, mis paneb sind mõtlema. Selline, mis tekitab sinus uusi mõtteid, mille üle võiks pärast ka klaasi veini taga arutada. Kui aga ei ole millestki rääkida, siis on järelikult halb teater."
/Mika Myllyaho/
Ilmselt nii must-valge taust sel pole, ent üsna veenvalt kõlab siiski.
Mis saab siis, kui tuled etenduselt, aga ei oska sõnagi öelda. Tead aga samal ajal, et hea oli. Midagi öelda - see tähendaks aga justkui nähtu taandamist. Ju sellepärast, et sõnad on ju nii pagana ärakulutatud. Nad on taaskasutatavad. Ja siis öelda midagi, teades, et selle abil, mis olemas, ei suuda sa nii ehk naa öelda seda, mida tajud või tunned. Sellisel juhul tundubki mõistlik vaikida ja jätta see kõik vaid endale. Teha sellest isiklik varandus. Sest teatrist rääkimine ei ole ju eesmärk. Tihti tundub, et just seda ta on.
Kas arvamust avaldada või arvata? Viimane tundub endas sisaldavat vägivaldset pealesurumist.
Kahju sest.
No comments:
Post a Comment