Beckett´ilt Beckett´ile

 

“SAMUEL BECKETTILE” Võru Linnateater
Peeter Rästas / Taavet Jansen

žanr: muusikaline lavastus

Kahe etenduskunstniku Taavet Janseni ja Peeter Rästase (Rakvere Teater) muusikaline pühendus Samuel Beckettile.

Esitajad: Taavet Jansen ja Peeter Rästas
Kunstnik: Anne Kabel
Etendus: 06.10. 2011

Taavet Janseni ja Peeter Rästase lavastuses näidatakse ja tuuakse kuuldavale osake olemise mõttetühjusesse langenud iiri kirjaniku Samuel Becketti tegelasest Krappist ja elust makilindil. Laval aga on sootuks kaks isemoodi Krappi, kellest vaid üks kuulub Beckettile. Midagi on neil öelda.      

Kaks meest, T-särgi- ja kottpüksi-kandjat kõnnivad näotult ruumi. Üks neist (Taavet Jansen) istub mugavalt roosale diivanile, beckettlik teine (Peeter Rästas) läheneb vasakul olevale kirjutuslauale, millel olev helitehnika, nagu selgub, on töökorras. Rahulolev esimene avab paki söödavat ja õõtsub mõtlikult helile järele. Enda ette suunatud pilk kerib samal ajal kujuteldavat filmi. Iga pakist võetud söödavat närib ta rõhuliselt, nagu näeks muusikat oma peas ja üritaks seda hinnata.

Esimesesse mittepuutuv teine on kinnitanud hämaras ruumis otsaette valguse ja viinud enda ja kolmanda tegelase – Vihiku – pimedasse kõrgesse kaugusse istuma. Tugev muusika paikneb tegevusetu tegutsemise kohal, ruumiväliselt tajutavana: muusika on igas mõttes liikumine, samal ajal, kui näha võib vaikust. Nähtav ja kuuldav paiknevad kui ühe nööri eri otstes, aga kumbki pool ei tiri enda otsa, et teist allutada, vaid seisavad üksteisesse puutumata paigal. Nad ei huvitu. 

Lavastust on põnev jälgida selle allkeelelisuse tõttu, milles avaldub Becketti viljeldud mõttetus. Näiteks tekib meeste vahel pärast pikka iseolemist kehaline kõnelus. Eraldi seistes hakatakse otsima kontakti, ent ebaõnnestununa tõmbutakse suhtlusest tagasi. Korduvalt vilgub makipihtimuste vahele vaidlev lambivalgus, mis katkestab tegevuse meeste pahakspaneva mhh-kriitikaga. Probleemne keel on suuline kõne, mille kaudu leitakse end võimetuna väljenduma. Rästase lindistamine jääb mitmel korral keelekomistuste taha kinni. Sellele reageeritakse pettunult, aga ollakse siiski harjunud. Ka emotsioone ei kiputa vaatajale pakkuma, nendega ei tulda justkui toime.     

Laua ääres kordamisi istudes tekitub taas üks pikk nöör. Selle nööri otsad on aga lõpuks pingule tõmmatud. Peeter Rästas alustab raskemuusikaga, hindab seda ja valib ümbermõtlevalt, halvakspanevalt, tüdinult või peidetud ärritusega üha uuesti vale. Temas on pidevat vihikussevaatamist, meenutusi kadunud armastusest ja heietavat kahetsust, mis jääb tagasihoidlikuks. Taavet Jansen kõneleb sootuks pehmemate nootide kaudu, seda nii muusikas kui iseendas. Elu täis vihik on suletult laua peal ja minevikku ei katsuta enam. Sellest ei igatseta midagi. Jansen vahetab kogu senise etteaste raske meeleolu välja kergema vastu ja tantsib selle peale püüdliku ja pingutatud demonstratiivsusega: tema sees on rohkem, kui oskused välja paista lubavad. Jansen ja Rästas lähevad mõnda aega Beckettiga kaasa, peatuvad aga ühel hetkel ning teevad sooja rütmika kannapöörde.    

Palju kära eimillestki kasvab markeeritud hoiakuks, mida tuleb vaatajal välja lugeda muust kui tegelaste kõnest ja emotsioonidest. Kahe Krappi etteaste kujunes siiski ettevaatlikult pingetuks, nii et kokku sai pehme ja hubane õhtune mugavus.  

Kuna publikule lubatakse selles lühiviibimises „pea tund aega kuulamist teatris“, siis petetuks nad tõepoolest ei saa. On see meelele sobilik heli või nautlev elujaatus selle heli sees, ennast mugavalt tundva kohalolija jalad õõtsuvad igal juhul mänguliselt.