Nero Urke Staar(!)

"Sisaliku tee" Tartu Uues Teatris

Genialistide klubis 06.11.2011

Mängivad: Katrin Pärn, Kristel Leesmend, Nero Urke

Autor-lavastaja Ivar Põllu
Kunstnik Kristiina Põllu
Valguskunstnik Taavi Toom

Urke Staar(!) on vaataja ees ühe lühikese stseeni jooksul. Tema kõige selgem ülesanne on luua esmalt silmaga katsutav kontrast Katrin Pärna staarkolleegi kõrvale ja tekitada konflikt. Viimasele ei pakuta aga enam lahendust. Lahendustele osutamine ei olegi selles  lavastuses oluline – miks teha kogu töö vaataja eest ära!?

Äkilisel lohakal-närvilisel sammul kannab Nero Urke end lavale. Ta hoiab käsi püksitaskus ja loobib ühte jalga teise ette, teadmata isegi täpselt millise nurga all see maha langema peaks. Ega see olegi eesmärk  - peaasi on liikumine. Esialgu enda ette, aga miks mitte ka tuldud teed tagasi. Edasi ja tagasi – närviliselt. Ta ei kõhkle oma teele suunda andes, aga samal ajal puudub tal ka kontroll:  lohakas järsk samm annab tema jalgadele taltsutamatu hoogsuse. Nero Urke Staar(!)i jalad viskuvad temast alati ühe sammu võrra liiga kaugele, nii et tükk tegemist on iseendale järele jõuda. Tahtlik iseeneslikkus ja nätsunärimine sildistub ülbuseks.

Urke peatub. Ta ei liigu kohalt, ent see ei tähenda ka, et ta seisaks: liikuv keha ja hoogsalt vahetuvad ilmed avaldavad vastupanu. Käed taskus, sirutab ta oma pika kaela kehast ette poole, suunates tähelepanunõudjana oma näo rätseplikku istet nautiva ükskõikse Katrin Pärna poole. Nätsunärija närv ei luba kaua ühe koha peale jääda.  Ruum on taas Urket täis, kuni näeme teda istumas, oma taltsutatud kahel jalal.

Urke ei kõnele oma endise staarkolleegiga samas keeles. Urke rollitäitmine saab alguse kiirusest – tema aeg ei kulge nagu Pärnal, vaid ulatub ettepoole. Teineteise mõistmatus on tajutav kõnevoorude kokkukõlamatus rütmis. Niisamuti avaldub arusaamatus Urke tobenaljakates näoilmetes, mis aeg-ajalt kontrollivad oma usutavust paarilise näol. Veenda üritades aimab ta ebaõnnestumist, mida laseb paista selgelt suurenenud silmade ja ebalevalt pendeldava pilguga. See leiab viimaks siiski enda ees toetuspinna. Ta otsib vastupanu. Söödab vastasele kergendust tundes tormakalt leitu, aimates ise kohe selle olematut suurust: enesekindlad viimase piirini avatud silmad kuivavad pettunult kokku. Ebakindlalt kogeledes ja otsitud ettevaatusega pöördub ta austatud kõrvalistuja poole, kes muutumatu rahuga  jääb üsna tihti oma algsesse suletud silmil rätseppositsiooni.

Takerduv-konarlik kõne ja kohati jõuetuks muutuv hääl saab ühel hetkel energilise hoo. Staariideoloogia eest võitleja ei luba kaaslase ebausul ruumis viibida. Toimekas ja katkematu kaitsekõne mõjub leebelt vägivaldse pealesurumisena.  Urke kitsad õlad on nüüd kahekordselt laiad ning väljasirutatud kael ja rangelt pingul selg pikendab tema ülakeha. Enam ei ole võimalik venida ega venitada. Kulminatsioon.  

Ruumis tiksub kaks kella. Üks lööb teisest kiiremini.

Arizona

Kadri Noormets ja Andres Noormets, Kanuti Gildi Saalis. Improvisatsiooniline tantsulavastus, kestus 50´

Jooksen. Seisan. Liigun, ei liigu.

Aeg. Mis kurat see on, et ühel hetkel jooksed: kas ma jõuan?. Ei, ma ei jõua. Või siiski?

Jõudsin.

Kui ma tean, et ei jõua, ent ometi jõuan lõpuks siiski. Kas aeg liigub mingil hetkel kiiremini? Tean ju, et nüüd on kõik - ma ei jõua õigeks ajaks. Ja siis - ikka jõuan. Aga mitte nii, et avastan end lähemalt, kui arvasin, või leidsin äkitselt õigema tee. Ikka nii, et tee on sama pikk, aga aeg on välja veninud, ta ei anna järele ja jääb tahapoole.

Istud seal maas. Pärast "jooksmist". Sind on taga aetud, sul polnud kontrolli ja nüüd mängivad kaks inimest sõna otseses mõttes sinu ees ajaga. Nad kontrollivad seda: peatavad selle ja käivitavad taas. Rahulikult. Kiirelt. Kogu aeg aga ühtviisi  - kontrollitult.

Ilmselt panin ma selle etenduse koha pealt ikka väga mööda. Aga see Aeg! See narrib. Ma olen nagu marionett täna õhtul. Juhitud. Tekib küsimus, et kas siis ainult täna õhtul?

Ja etendus lõppes. Pagan! Ma jooksen jälle. Bussi peale.

"Laenatud aeg"

Punane Ameerika film. Sihtrühm: loll vaataja.

Vaatan filmi ja näen kõike, mis ideest (väga heast seejuures) välja pigistada annab. Mitte ühtegi lünka, auku või aimatavat varju, üksnes sile, sirge ja selge tee. Lihtne: tuled ja vaatad. Aga mida siis? Tundub, et seda, mis on ette antud ja otse öeldud. Tõused püsti ja tahad mõtet - seda enda oma, mitte kõigile ettekirjutatud, üldkasutatavat, aga seda pole, sest auke ei jäeta. Kõik näidati ära ja värviti punasekski. Nii igaks juhuks, sest tuleb arvestada võimalusega, et vaataja on loll.

Mida tehakse keelega? Tavapäratu kontekst, mis seob kasutuse allikvaldkonna ülekantud valdkonnaga. Kinnistunu paigutatakse ümber ja tekib võõristus ning paralleelide otsimine. Seda kuni äratundmiseni. Idee avaldub n-ö filmimetafoorina.

Aga miks pagan ei jäeta vaba ruumi!

Huvitavaid ümbertõsteid:

My mother timed out.

Dont waste my time.

What do you do with so little time? - you don´t generally sleep in.

I finally have the time to take my mother to ...

Take youre time - itś free!

Thank you for taking years off my fathers life.

AEG ON RAHA - selles filmis sõna otseses mõttes.

Beckett´ilt Beckett´ile

 

“SAMUEL BECKETTILE” Võru Linnateater
Peeter Rästas / Taavet Jansen

žanr: muusikaline lavastus

Kahe etenduskunstniku Taavet Janseni ja Peeter Rästase (Rakvere Teater) muusikaline pühendus Samuel Beckettile.

Esitajad: Taavet Jansen ja Peeter Rästas
Kunstnik: Anne Kabel
Etendus: 06.10. 2011

Taavet Janseni ja Peeter Rästase lavastuses näidatakse ja tuuakse kuuldavale osake olemise mõttetühjusesse langenud iiri kirjaniku Samuel Becketti tegelasest Krappist ja elust makilindil. Laval aga on sootuks kaks isemoodi Krappi, kellest vaid üks kuulub Beckettile. Midagi on neil öelda.      

Kaks meest, T-särgi- ja kottpüksi-kandjat kõnnivad näotult ruumi. Üks neist (Taavet Jansen) istub mugavalt roosale diivanile, beckettlik teine (Peeter Rästas) läheneb vasakul olevale kirjutuslauale, millel olev helitehnika, nagu selgub, on töökorras. Rahulolev esimene avab paki söödavat ja õõtsub mõtlikult helile järele. Enda ette suunatud pilk kerib samal ajal kujuteldavat filmi. Iga pakist võetud söödavat närib ta rõhuliselt, nagu näeks muusikat oma peas ja üritaks seda hinnata.

Esimesesse mittepuutuv teine on kinnitanud hämaras ruumis otsaette valguse ja viinud enda ja kolmanda tegelase – Vihiku – pimedasse kõrgesse kaugusse istuma. Tugev muusika paikneb tegevusetu tegutsemise kohal, ruumiväliselt tajutavana: muusika on igas mõttes liikumine, samal ajal, kui näha võib vaikust. Nähtav ja kuuldav paiknevad kui ühe nööri eri otstes, aga kumbki pool ei tiri enda otsa, et teist allutada, vaid seisavad üksteisesse puutumata paigal. Nad ei huvitu. 

Lavastust on põnev jälgida selle allkeelelisuse tõttu, milles avaldub Becketti viljeldud mõttetus. Näiteks tekib meeste vahel pärast pikka iseolemist kehaline kõnelus. Eraldi seistes hakatakse otsima kontakti, ent ebaõnnestununa tõmbutakse suhtlusest tagasi. Korduvalt vilgub makipihtimuste vahele vaidlev lambivalgus, mis katkestab tegevuse meeste pahakspaneva mhh-kriitikaga. Probleemne keel on suuline kõne, mille kaudu leitakse end võimetuna väljenduma. Rästase lindistamine jääb mitmel korral keelekomistuste taha kinni. Sellele reageeritakse pettunult, aga ollakse siiski harjunud. Ka emotsioone ei kiputa vaatajale pakkuma, nendega ei tulda justkui toime.     

Laua ääres kordamisi istudes tekitub taas üks pikk nöör. Selle nööri otsad on aga lõpuks pingule tõmmatud. Peeter Rästas alustab raskemuusikaga, hindab seda ja valib ümbermõtlevalt, halvakspanevalt, tüdinult või peidetud ärritusega üha uuesti vale. Temas on pidevat vihikussevaatamist, meenutusi kadunud armastusest ja heietavat kahetsust, mis jääb tagasihoidlikuks. Taavet Jansen kõneleb sootuks pehmemate nootide kaudu, seda nii muusikas kui iseendas. Elu täis vihik on suletult laua peal ja minevikku ei katsuta enam. Sellest ei igatseta midagi. Jansen vahetab kogu senise etteaste raske meeleolu välja kergema vastu ja tantsib selle peale püüdliku ja pingutatud demonstratiivsusega: tema sees on rohkem, kui oskused välja paista lubavad. Jansen ja Rästas lähevad mõnda aega Beckettiga kaasa, peatuvad aga ühel hetkel ning teevad sooja rütmika kannapöörde.    

Palju kära eimillestki kasvab markeeritud hoiakuks, mida tuleb vaatajal välja lugeda muust kui tegelaste kõnest ja emotsioonidest. Kahe Krappi etteaste kujunes siiski ettevaatlikult pingetuks, nii et kokku sai pehme ja hubane õhtune mugavus.  

Kuna publikule lubatakse selles lühiviibimises „pea tund aega kuulamist teatris“, siis petetuks nad tõepoolest ei saa. On see meelele sobilik heli või nautlev elujaatus selle heli sees, ennast mugavalt tundva kohalolija jalad õõtsuvad igal juhul mänguliselt.  

Ärakulutatud sõnad

"Hea teater on selline, mis paneb sind mõtlema. Selline, mis tekitab sinus uusi mõtteid, mille üle võiks pärast ka klaasi veini taga arutada. Kui aga ei ole millestki rääkida, siis on järelikult halb teater."

                                                                                                                   /Mika Myllyaho/

Ilmselt nii must-valge taust sel pole, ent üsna veenvalt kõlab siiski.

Mis saab siis, kui tuled etenduselt, aga ei oska sõnagi öelda. Tead aga samal ajal, et hea oli. Midagi öelda - see tähendaks aga justkui nähtu taandamist. Ju sellepärast, et sõnad on ju nii pagana ärakulutatud. Nad on taaskasutatavad. Ja siis öelda midagi, teades, et selle abil, mis olemas, ei suuda sa nii ehk naa öelda seda, mida tajud või tunned. Sellisel juhul tundubki mõistlik vaikida ja jätta see kõik vaid endale. Teha sellest isiklik varandus. Sest teatrist rääkimine ei ole ju eesmärk. Tihti tundub, et just seda ta on.

Kas arvamust avaldada või arvata? Viimane tundub endas sisaldavat vägivaldset pealesurumist.

Kahju sest.

Mürakäraline elutus

Kas ma olen nüüd elus

Autor Siim Nurklik

Lavastaja Lauri Lagle
Kunstnik Liisi Eelmaa (külalisena)

Osades: Mari-Liis Lill, Jan Uuspõld, Margus Prangel, Kristo Viiding või Sten Karpov (Pärnu Teater Endla). Draamateater.

Etendus Sadamateatris 7. septembril (Draama 2011 programmis)

Publik istub ümber lava ja tädi askeldab nagu omas kodus: tolmuimeja undab prahistunud toas. Valitseb kaos: mis või kes sealt toast läbi on jooksnud, ei või me teada. Koristamine venib, ent ühel hetkel tõuseb uks tagaseinas ja tädi lahkub. Ulmefilmilikult ja ebamaiselt väänlevad ennast pimedasse ruumi vargajalikult kolm tegelast, kellest üks ei ole kindlasti inimene  (juhul kui ahv seda ei ole?). 

Algab möll ja kestab kaos. Otsitakse emotsioone ja põlemist. Ainus viis selleks tundub olevat mäng. Uitmõte: või minna hoopis linna peale jooma? Tegelased viivad end viimase piirini, kombates mittereaaalsust, sest reaalsus – see on ju tühi nagu prügikast.

Lavastaja näitab filmilike vahenditega laval kaost ja teeb suurt lärmi, mille taha kaob lugu. Venitamine muutub üksluiseks. Üksluisus ei too selgust ning väsimust on näha publiku väsinud istumisest, mistõttu teise vaatuse alguseks on ka hõrenenud pingiread.

Näitlejatööd tuleb kiita, eriti ahvistunud inimest, kes ehk ei suudagi enam kahe jalaga maa peal olla.

"Biloxy Blues", Neil Simon

Draama 2011 "Allkirjaga teater"

Vanemuise suur maja. Lav. Sander Pukk, Kunstnik Annika Lindermann, Sander Pukk, Ellen Alice Hasselbach, Dramaturg Maria Lee Liivak. Linnateater ja lavakooli XXV lend.

Draama II maailmasõjast, milles on kesksel kohal nali. Läbi selle kumab sõja tegelikkus. Aeg seisatatakse hetkedeks ja järsku avatakse hoopis teist ust. Aeg seisab ja seletatakse - inimesi ja olukorda, ka sõda.

Lavastuse keskele ei jää sõda ise, vaid ikka inimesed. Täpsemalt siis see, kuidas sõda neid muudab, nende elusid muudab - või ehk hoopis loob. Sest need inimesed, kes on sellel laval, ei ole veel jõudnud eladagi, et nendes midagi muuta saaks.

Teine vaatus on tõsisem. Ehk on see loogilinegi: õppused on lõppemas ning pinge kasvab. Kõik jõuab nüüd pärale.

Tegemist on suurepärase naerutaja-tükiga, mis paneb kahtlemata muigama ka kõige tõsisema mehemüraka, ent on siiski tõsine tükk - vahendajakeel vaid teine. Nagu "Scapini kelmustegi" puhul on lavaka omad siingi meistrid, naljavõti sobib neile. Priit Strandberg asetub hästi "pehmetesse" osadesse, peab nüüd tunnistama. Hendrik Kalmet joonistab, kui mitte enne, siis hiljemalt siin, endast vaatajale pildi kui koomikumeistrist.

Kas oleks ehk võinud tõsisemalt ette võtta? Esimese vaatuse lõpuks tekib see küsimus küll, aga teine vaatus  jahutab ülekuumenemise ohtu sattunud etenduse tuntavalt maha.

Üks on kindel - kõik sobisid enda rolli, draama paistab nalja tagant siiski välja (ehkki viibiti ohtlikult piiri peal) ja see jõuab kohale. Nali ei lase vaatajal väsida, ta peab vastu. Ja on rahul.

Moliere´i "Scapini kelmused" Tallinna Linnateatri Lavaaugus

Lavastaja: Elmo Nüganen. Kunstnik: Ivars Noviks (Läti). Tõlkija: Tatjana Hallap. Kostüümikunstnik: Rosita Raud (Leedu). Muusikaline kujundaja: Riina Roose ja Jaak Jürisson. Mängivad: Katariina Kabel, Henrik Kalmet, Karl-Andreas Kalmet, Piret Krumm, Jane Kruus, Liis Lass, Pääru Oja, Märt Pius, Priit Pius, Kristiina-Hortensia Port, Maiken Schmidt, Priit Strandberg ja Kaspar Velberg

Etendus 27.08.2011

Liiv. Kivid. Vesi. Sinine ja punane perekond. Kelmikas, multifilmilik muusikalahendus. Kärbes, kes viib hetkedeks Scapini tasakaalutusse olekusse, kõigutab tema oskuslikku kelmust. Autoritruu ja omanäoliste lahendustega lavastus, samas moliere´ilikult anekdootlik, asetub tobenaljakusse.

Kaksikute efekt sobib ideaalselt teostama Moliere´ile omast trikkide, kadumiste-ilmumiste jada. Külvatakse palju segadust, ent lugu laheneb iseenesliku kergusega: seebikalik õnn saabub sekundiga.

Kaksikutest on Märt Pius Scapini osas siiski loomulikum, tema helgem välisilme sobib Scapini kelmiliku olemusega paremini kokku kui võrrelda teda venna  Priiduga. Priit Pius tundub olevat tammsaareliku tõsidusega - kare hääl, kindel hoiak ja rangem pilk - , mistõttu rollivahetus I vaatuses mõjub võõritavalt. II vaatus seob siiski I sujuvalt tervikuks ja toetab tervikuna vaadates hästi muutumisprotsesse ja tekitab vaatajasse vajalikku segadust.

Väga (!) omanäolised rollilahendused, tudengite vähesest lavakogemusest hoolimata ei tekkinud minus tunnet lavalisest ebakindlusest või kobatud viibimisest mänguplatsil. Kõik sobis. Rahvas plaksutab, publik tõuseb püsti - tänu!

Kordaminek on suuresti tänu õnnestunud huumoril, ent geniaalne on ka lähenemine tükile tervikuna, mis pani mind rahulolevalt lahkuma.

Praavo!