Näitleja seisukohast

"UNE", Leedu Riiklik Draamateater
Lavastaja Birute Mar Mängib  Birute Mar Helilooja Antanas Kucinskas Lava- ja kostüümikunstnikud Jolanta Rimkute, Dmitrij Matvejev Koreograaf Edita Stundyte

Draamafestivalil 05.09.2012, Genialistide Glubis

Neid on alati kaks. Ja nad on seotud. Ühe peab avama, muidu pole üldse mõtet. Sest selles ongi kogu asja mõte. Aga peab olema ka teine. Ja ilmtingimata mitte avali, osadeks lahti võetud, valguse kätte vaatamiseks välja pandud. Vaid kinni ja nõnda siis haavamatu, ehkki seest aimatav. Sest teine on julgelt avatud ja esmapilgul identne. Aga kunagi ei tea, mis on ses samana näivas teises. Ilmselt siiski uba, aga milline uba? Mitu uba? Ja kas ikka söödav uba?
Vahet pole, peaasi on avatuna alati ka mingil moel end kaane all hoida. Et ennast hoida.

"Tõde ja õigus. Teine osa". Minu kord tarbida

Lavastaja Elmo Nüganen Kunstnik Iir Hermaliin Muusikaline kujundaja Riina Roose Mängivad Karl-Andreas Kalmet, Aivar Tommingas, Liis Lass, Aleksander Eelmaa, Tõnn Lamp, Margus Tabor, Andres Raag, Rain Simmul, Kalju Orro, Allan Noormets, Margus Tabor, Ago Roo, Helene Vannari, Andero Ermel, Henrik Kalmet, Märt ja Priit Pius, Mikk Jürjens, Kristjan Üksküla, Kaspar Velberg, Anne Reemann, Maiken Schmidt, Pauliine Põldmaa või Sonja Nüganen, Tiina Kukli, Jaak Kaljurand.

Lavastus esietendus Põrgulaval 12. Veerbruaril 2005, taasesietendus 10. augustil 2012 uue koosseisuga (teiste seas 25. lennu linnateatri uued näitlejad).

Mulle meeldis.

Koju jõudes ei anna mulle rahu see meeldis-ei-meeldinud-skaala. Mis mulle siis meeldis, et see mulle meeldida sai? Ükski detail kui põhjendus ei taha kurgulae küljest lahti tulla. Suu on liimine ja aru ma ei saa. 

Imelik, et kui öelda Nüganen või Tammsaare, siis ärkab sees mingi enesekriitika ja vastutuse ärev kompott. Vastutus oma sõnade ees ja tahtmatuski neid väljendada, just selle vastutuse pärast, mis sunnib sind kümme korda mõtlema ja siis lõpuks ikka ütlemata jätma. Esimese puhul eriti. Aga lisada Nüganen, see on kokku ikkagi mitukümmend kraadi kangem kraam. Sees on  õõnes tunne ja sõnad ei vasta ootustele. Õõnes on hea. Mis on jälle kuidagi veider, sest tegelikult ei või ennast tunda väiksemana kui just nüüd selle õõnsa tunde sees, Põrgulaval Tammsaare „Tõe ja õiguse“ all.

Miks peaks mingi Tammsaare nii väga ikkagi loksutama. Kahtlustan: see on see Aja Lugu, mis paisutab ja jätab kujuta kujusid alles igasse uude põlve. Ning kuldab üle kui suure mäluväärtuse. Sellest räägitakse ja räägitakse ja sa võtad selle oma teadmisse vastu kui millegi, mis on nii kulutatud ja kulunud juba. Ühel hetkel avastad: kurat, see vana on ju jumala uus. Mis siis, et varem korduvalt kasutatud. Aga seda on kasutanud keegi teine. Sina teed seda esimest korda. Ja saad äkki aru, miks see nii kasutatud on. Mida rohkem see kõigi teiste käest läbi on käinud, seda suurem ta on, kui lõpuks uuena just sinu (loe: minu) tarbida saab.

  

Tuhka sest meeldib-ei-meeldinud-skaalast, mida selle mõttetühjuse pärast endast alati eemal hoian. Mulle meeldis! Ja ma hakkan enam-vähem aru saama miks.

Komöödia - tragöödia ja miskit veel (?)

"Maailmale nähtamatud pisarad"
Lavastaja ELMO NÜGANEN Kostüümikunstnik REET AUS Helilooja JAAK JÜRISSON Muusikaline kujundaja RIINA ROOSE Valguskunstnik PRIIDU ADLAS Mängivad ARGO AADLI, EPP EESPÄEV, PIRET KALDA, TÕNN LAMP, ALLAN NOORMETS, INDREK OJARI, ANDRES RAAG, ANNE REEMANN, MARGUS TABOR, KÜLLI TEETAMM, MART TOOME ja ANDRUS VAARIK
Esietendus 3. aprill 2012
Draamafestivalil 03.09.2012, Vanemuise suures majas

Mõtlen: laval olid lood, iseenesest nukravõitu elukäikudest ja juhtumitest. Aga naeran mina ja naeravad teised.

Lavastus oli üles ehitatud Tšehhovi seitsmele novellile ja kahele lühinäidendile. Need moodustasid argipäeva pildikesi, olid lihtsakoelised ja äratuntavalt kerged. Tegemist oli komöödiaga ja publik ei saanud ses mõttes küll petta. Miks ma naeran, kui noor neiu murrab siiraste ja lootusrikaste noormeeste armunud südameid või kui musta rüütanud lesknaine reedab oma ülla soovi jääda oma kadunukesele igavesti truuks üheainsa 180-kraadise selja- ja patsipaljastuspöördega? Kui nende lugude sisu informatiivselt edasi jutustada, siis ilmselt ei reageeriks sellele nõnda nagu Vanemuise saalis tol õhtul. Kurvad lood, aga naerutavad silma all küll. Ilmselt "süüdistan" näitlejaid ja "süüdistan" lavastajat. Traagika keeratakse üle vindi ja suvalise inimese kurbloost saab äkki komöödia.
 Piret Kalda üleni mustas leinanaine nutab nagu kord ja kohus, seitse kuud end oma majja matta ning päevast päeva kadunud abikaasa pilti vaadata -  ei või kõhelda, et naisel on leinaga tõsi taga, veenab igati. Kui Kalda vaid selga publiku poole ei keeraks, loori peast ei võtaks ning Noormets ometi tema näos puudrit ei tuvastaks, veenaks vast lõpuni. Kõik, mis öeldud, aga laval välja tuuakse ning siin kohtume lihtsalt suure vastuolude haisva hunnikuga. Must leinarüü on nüüd ülinaiseliku rõhu all, esile toodud ja välja mängitud. Kõik järgnev muutub palaganiks. (Ehkki selle keskel laiutab elu ise.) Mis naeru esile kutsub, on juba totter kuma: rollis jätkatakse siira tõsimeelsusega vana rida, keha ja lava tirib teisele poole ning loost saab tobenaljakas situatsioon, mis pisaraid ei taha. Novelli nimigi – „Karu“ – kõlab irooniliselt, kui mõtleme Allan Noormetsa karulisele olemusele, mis naisele alla vannub. Mees karjub mis kole, tema vastane - nääpsuke naisterahvas - on relvitu sõna kõige otsesemas mõttes, aga avab tule, kui tarvis. Igal juhul! Võlub ära. Ja võidab ära, revolvrita, naiste moodi – naisena.

Kui tragöödia ajab naerma, ongi komöödia. Ilmselt.

Nüganeni lavastuse puhul jäi klassika alles. Oli selline kuldne ja soliidne lavaõhk. Asjatus mõjus hästi, lubas keskenduda loole ning hoidis tõsiduse eemal. Ainelist tausta seega väga ei antud. Kostüümidest tuli aeg välja ja küsitavusi ei tekkinud. Lavastuses oli oluline valgus, mis tekkides ja kadudes, sündmusi ja tegelasi fokusseerides ja taandades aitas lugudel alata ja lõppeda, tõi neid lähemale ja viis kaugemale. Kogu aeg aga tõi kusagilt tühjusest. Nii justkui peatus vahepeal ka aeg ja siis lihtsalt näiteks tantsiti muusika saatel. Kuni algas järgmine elu, teatati meile.

Etenduses olid killud, seda ei varjatud. Just vastupidi – kilde rõhutati, tutvustades iga novelli ja lühijuttu eraldi. See andis enesekindlust, oli veenev,  ja töötas. Elus pole ühte tervet, vaid on palju lugusid, igal ühel oma – nuta või naera. Vaatajana naerad, oma (pealtnäha) lihtsas elus tihti nutad.   

 

Võõras haigur

Jez Butterworth "Ööhaigur"

(The Night Heron)

suvelavastus Olustvere mõisa reheküünis

Tõlkija Martin Algus
Lavastaja ja muusikaline kujundaja Taago Tubin
Kunstnik Liisa Soolepp

Mängivad Meelis Rämmeld, Tarvo Vridolin, Merle Palmiste, Tanel Ingi, Janek Vadi, Andres Tabun, Agu Trolla ja Kaido Torn.

Olustvere mõisa reheküünis 11. augustil 2012

Eelmisel suvel karastas Ugala teater oma publikut ajaloolise tükiga Meleski klaasivabrikus. Sellesuvine mängupaik sai Olustvere mõisa reheküüni. Võrrelda neid kahte tükki ei saa: kaks täiesti erinevat näidendit, kaks täiesti erinevat lavastajat. Olustvere seab aga selle vaataja mõtte hetkeks Meleskisse, ühe suve tagusesse aega - siiski võrdlema. Meleski vana klaasivabrik kõneles seal kaasa loole, mille Priit Pedajas sinna pani, ta jalutas publikut aeglaselt läbi aja ja inimeste. Loo ümber oli toona kõik õige.

Haigur oli Olustveres läbilennul – mainiti meile korduvalt. Nii ka „Ööhaigur“. Reheküüni seinad ei ole sellele kodused. Lavastuse lõpuks ei saanud aru, kas siit mõni lind üldse läbi lendas.  Seoseid ei tekkinud ja lugu kippus laval tükki kiskuma. Vaataja kaotati sinna kusagile täiesti ära.

Ilmselt võib siinkohal mõelda variandile, et teema sellele vaatajale lihtsalt ei sobi. Pinteri austajana aga peaksime näidendi autoriga pisut meelt ja mõtet jagama. Mistõttu ootasin loole eriti suure innuga leidlikku lavavarianti. Etenduse lõpuks tundsin aga end tühja kastina,  kust kõik viimseni välja on tõstetud, kaas pealt lahti unustatud ja tuul sest hooletult läbi puhuma jäetud. 

Esile pean tõstma rollitäitmisi.

Geniaalne Meelis Rämmeld. Või ehk hoopis keskpärane? Raske otsustada. Eks selle geniaalsusega olegi üsna kehvasti, kui seda fikseerida tuleb. Aitaks vast see, kui oleksin varem Rämmeldit mõnes rollis näinud, paraku ei ole see Ugala näitleja minu silma all olnud. Loivab rollile vajaliku nerourkeliku lohakusega, kiitsakas ja käed pika mantli taskus. Tema õlad tõstavad keha ülespoole, kindlustavad kaelale soodsa kaitsemüüri ja veavad mööda maad lohiseva jalaraskusega vägikaigast - üles või alla? Keha saab liikumatu kuju, on aga mõnusalt lodev ja küürus – õlad ei jaksa ja vajuvad vastu pannes raskuse all maale lähemale. Rämmeld teeb tõesti hea rolli. Ta veenab ja  vaataja usub, kui teda Jess Wattmore´iks nimetatakse. Mingil moel avaldub ta oma rollis siirusega, mida võib ehk võrrelda Indrek Sammuli omaga Salieri („Amadeus“) rollis. Rämmeld hoiab Jessi enda sees, tegelase raske rusuv maailm on tagasihoidlikult kesta all, mis ei paista ühegi näoilme abil välja – see on täiesti paigal, ent ometi selle kesta alt tajutav. Jess räägib vähe ja teeb tegelikult laval veelgi vähem. Ta on seal pidevalt olemas ja kui pole esiplaanile otse seatud, siis tungib vaataja aga just talle kallale. Sest mitte midagi teha paneb vaataja otsima miskit muud ja kusagilt mujalt – antud juhul ei olnud väljast näha ja pilk sai terav sissepoole. Mida oligi vaja, et  imetlus tekiks.

Merle Palmiste on laval teine tegelane, kelle roll ehk vaatajat otsima paneb. Alguses on Bolla lihtne ja naljakas, ent sest maadlejalikust vanglaasukast hakkab kooruma üks nahk teise järel. Pealtnäha lihtsa, rohmakalt ja tummiselt paiskava mühakliku ühmamisega teeb Palmiste Bolla kohati tobenaljakaks. Ent see kaob mingil hetkel. Ilmub salapära, mis paneb tegelasse ärevalt ja ettevaatlikult suhtuma. Selle naisega ei ole turvaline ega tohiks valvsust kaotada - näeme laval Bollat ühes enesekontrolli kaotanud stseenis. Terav ja ärev ja tume. Siis äkki värviline ja rõõmus ja esituslik. Aga mitte vaid ohtlikuks-ettearvamatuks ei tule Bollat arvata. Lihtne kude koorub ja koorub. Ja teiseneb. Lõpuks vaatad ning kogu konkreetsus on kadunud. Bollat peabki ühel hetkel abstraktse sõnavara abil kirjeldama – teisiti ei saa, sest antud juhul keeruline on abstraktne. Tema ümber kujundatakse etenduse lõpuks kuhjaga küsimärke, mis reheküüni lakke rippuma jäetakse. Ehk see rippumine oleks õlekõrs, mida hiljem kodus püüda saanuks. Paraku astub vaatajasissepääsust saali publikut kõnetama linnumees-linnuvaatleja (Andres Tabun). Kui mitte enne, siis nüüd vähemasti tuleks saalisistujale selgeks teha, et ta ikka teatrisse on tulnud. See jutustaja mõjus topeldusena – lavastusele sai kaks lõppu. Esimene puhus mulli õhku täis, teist võis tajuda nõelana, mis äsjatekkinud mulli puruks laksas ja olematuks tegi. Nõela torge vallandas värina ja kogu krempel kukkuski kokku.

Lisaks sellele ragises etenduses minu jaoks miski ka hetkel, kui tuusad udupilvest tumeprillilised mehed mustas saali tungisid.  Lisaks küsimärkidele sai küüni lagi nüüd täis veel igasugu muid märke, kättesaamatus kauguses ja võõras keeles.

Etenduses küll tegevus seisis, ent see polegi iseenesest probleem: seisev tegevus seab vaataja fookuse vaid mujale, ta hakkab otsima. Leitav fookus ei lase etendusel tükki minna. „Ööhaigru“ märgisüsteem aga rippus selle reheküüni kõrge lae all, mulle kättesaamatuna.

Aga eks ma ole lühike ka.

Baltoscandal 2012, laupäev, 7. juuli

Schwalbe (NED) “Schwalbe Cheats”

Hollandi teatritrupp mängib laval sõna otseses mõttes. Järjekordselt. On näha, et see on nende kokkutulemise põhjus olnud ka varem. See tuleb loomulikult ja pingutamata. Nende osavuse ja proovituse tabab ära. Nipid ja võtted, mida platsil nende kummaliste mängude mängimiseks kasutatakse, nõuab vilumust. Kummaline mäng.

Mäng?

Alguses on ju naljakas või lausa totter, kuidas üks poolpaljas tüdruk võitleb ennast jalgupidi teise tüdruku veniva retuuspüksi säärde - hüppab ühe jalaga sinna sisse, riie annab piisavalt järele ja ollaksegi eesmärgile lähemal. Aga mis eesmärgile siis? Eesmärk on rebida ja kiskuda, nii peaks võitma - kui rebid ja kisud kõige rohkem.

Alguses niisiis naljakas. Mingil hetkel ei vaadata enam riidekandjale otsa, teda pole olemas. On eesmärk ja loomalik instikt. Siis. Käib üsna kõva latakas. Kõrvakiil noormehelt neiule. Saalis ei naera keegi, pigem ollakse ehmunud-ootaval ilmel. Mäng on oma mängulisuse kaotanud, reegleid pole. Valu on vahend alistamiseks ja nõrgem sugupool on tihti kaotuse põhjus. Alistatud.


Taavi Varm (EST) “FUNK KON”

Autor: Taavi Varm

Dramaturgiline tugi: Andres Noormets, Peeter Rästas, Taavet Jansen

Helikujundus: Hendrik Kaljujärv

Taavi Varm saabub lavale kui opereeriv mustkunstnik, õlgkübara ja raskete nägu raamivate mustade prillidega. Meisterdab ja manab helisid, mängib nendega ja annab vahepeal sõna erinevatele kunstnikele. Äratuntavust nõudvatelt aladelt kõneleb kunsti olemuslikel ja kõiksuse teemadel näiteks Merle Karusoo, Urmas Lennuk, Hendrik Toompere jr, Üllar Saaremäe, mõned tuvastamata jäävad varjukunstnikud (heliloojad, kirjanikud jne). Küsitakse-vastatakse – lõpuks aga ikka ära ei vastata. Peamine tööriist sõna vahel on heli ja pilt. Me näeme, kes räägib ja kuuleme teda. Ekraanide paljusus vaataja ümber paneb küll kaelalihased tööle ja teeb need üsna pea keerlematagi tajutavaks. Ebameeldiva pöörlemise asemel valin lõpuks laisa pilgu enda ees. Kõik, mis ette ja kõrvale avaneb, kuulub minu visuaalsesse vastuvõttu – muust loobun.
Ilmselt aga ei ole mina siiski selle võluri publik. Nagu ei olnud ilmselt ka minu kõrval istunud meesterahvas, kes etenduse lõppedes muigamisi küsis (ja tegelikult sellega ka vastas): „Kuidas meeldis?“. Ilmselt ei arvanud ta minu vaikimisvaliku peale, et ma tumm olen, vaid sai sealt siiski oodatud vastuse. Eks see olnudki retoorilist sorti küsimine – vastuse ootust ses toonis küll polnud. Ja ega mul ka teisitimõtlejana teda ümber veenda poleks õnnestunud. Hinnangut anda tundus siin mõttetu eeskätt just minu olematu veenmisjõu tõttu, mis mul selle meesterahva ees paistis olevat. Selle ühe küsimusega jagati karmi kriitikat. Ka tema polnud Varmi publik. Aga kui ei meeldi, kas siis oli tingimata halb?
Baltoscandal on etenduskunstide festival, kus peaks oma tavapärast teatrikülastaja hoiakut pisut ümber sättima. Seal peaks vaataja eeskätt uurima ja oma isikliku vaatajaruumi piire nihutama. See tundub mulle ühe suure mõttelise katsetuste lavana.


Chelfitsch & Toshiki Okada (JPN) “Current Location"
Nägin jaapani teatrit esmakordselt, ent see äratas huvi. Võtsin publiku nihelemisest järeldada, et pakutavast jäi enamusele siiski väheseks. Ja eks teda nagu mingil moel vähe oligi. Kohati justkui lapsekingades aeglane teksti andmine, aga ses oli kahtlemata midagi uudset. Näitlejad ei muutu, nad kogu aeg vaid on olemas. Tekst on nii paratamatult oluline. Ja sel lastakse oluliseks saada just kõnelemiste vahele antavate vaikushetkede ja minimaalse, pea olematu kehalise väljenduse abil. Ja nii on ses midagi suurt, suuremat, kui nende väheste sõnade tähendusest välja lugeda. Teksti sees on justkui terve jaapani rahvas, selles on kurbust ja traagikat, lihtsat tõde, mille näitamisega ei nähta vaeva. Ja nii on see tõeline.

Pulm Õisu mõisas

Osades:  RITA RAAVE, MERILIN KIRBITS, ALLAN KRESS, Viljandi Kultuuriakadeemia 9. lennu näitetudengite KATRIN KALMA, LIISU KRASSI, JAANUS TEPOMEHE, RAIT ÕUNAPUU,
IMRE ÕUNAPUU ja HENDRIK VISSELIGA. 
Lavastajad, kunstnikud: ADEELE SEPP ja MARIKA PALM (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 9. lend)
Autor, dramaturg: KAUR RIISMAA (EMTA Lavakunstikooli 26. lend)
Pulmakõnede autorid: URMAS VADI, JIM ASHILEVI, MARIA LEE LIIVAK
16. juunil Õisu mõisas.

"Pulmaga" on nii, nagu Tambet Kaugema Sirbis kirjutas: pulm peab meeldima, et igavus peale ei tuleks. Nõustun.
Idee istutada publik laua taha oli seega huvitav, aga ka ohtlik, sest kogemustega pulmakülaline võib ses istujaasendis saada ründava mälestuse ohvriks.

Algus oli põnev. Täitsa pulmalaud kohe, viinapitski laual. Tekkis küll kahtlus, et ehk pole siiski viin sees - ilmselt kulus pitsitäis näolihaste ergutamiseks ära. Istutakse. Mingil hetkel pidi pitsid üheskoos tühjendama. Paljudel tuli siiski loobuda - hea liikluse huvides. Aeg-ajalt antakse märku, et vaataja on reaalselt olemas ja tõemeeli pulmakülaline. Siis aga unustatakse see sootuks, viidatakse sellele, et kedagi justkui pole ja tekitatakse tühja ruumi tunne.

Rita Raave särtsakas ükskõiksus ja julge meeleavaldus ka veel kainet peigmehe ema rolli täites on ergutav ja seda on tõesti hea mänguna lust jälgida, mingil hetkel kallale kippuva igavuse tõrjub see kriitilistel hetkedel eemale. Merilin Kirbitsa ülidramaatilisus toodab tuntaval määral võõristust: see jookseb teiste mängul eest ära ja tõuseb kusagil isegi lausa lendu, nii et tahaks sellest kinni haarata ja omale kohale suruda - kohe täiesti paigale.

Viljandi kultuuriakadeemia näitlejatudengitega sai siin kindlasti tuttavamaks, eriti kui mõelda, et ega nendega väga kohtugi. Kas aga oli hea mõte panna üheskoos mängima väheste ja rohkemate kogemustega näitlejad, on omaette küsimus. Jään kahtlema, sest pilk muutub teravaks ja kihid on kerged tekkima. Samas saab kogemusi juurde vaid kogemuste (loe: kogenud näitlejate) keskel viibides. Kontaktõpe.

Särtsakas ja omamoodi etendus oli katlemata. Meeldejäävaim hetk vast oli vaheaja vaatamisväärsuseks keset põrandat tekitatud inimlaip (Imre Õunapuu), kes polnudki valge lina all lamav nukk - nii arvas näiteks minu kaaslane sel õhtul. Loodetavasti ei saanud laiba kehastaja sest jalahoobist suuremat viga. Head talle!

AEG ON LIIKUMINE. Gerda Kordemetsa "Viirastuste vaksal"

Viirastuste vaksal/ R.A.A.A.M, esietendus 21.06.2012.Lavastaja Gerda Kordemets. Kunstnik Ervin Õunapuu. Helilooja Timo Steiner. Mängivad Elina Reinold ja Helena Merzin.

22. juuni õhtul Tapa raudteejaama lagunenud hoones. 

„Viirastuste vaksali“ lugu ise on ju lihtne: võitlus allesjäämise ja kestmise nimel, üldisemalt on aga vastuhakk ajale ja edasiminekule. Näitemängu ja koha ühtsuse tõttu on Gerda Kordemetsa „Viirastuste vaksal“ just nauditav kohateater. Ja loomulikult hiilgavad näitlejad: head näitlejatööd sai ses etenduses üle pika aja taas näha. Ja nii et pisar silmas (peamiselt naerust) või kananahk ihul.

Need, kes Tapa raudteejaama aastate eest sattunud pole, vaid alles nüüd, seal toimuvate etenduste ajal, siis need kindlasti ei tea, veel vähem oska seda praegu silmitsedes aimata ega taga igatseda selle hooleta ja näljasurma jäetud hoone noorusilu. Ega oska minagi. Minu napp mälupilt on väikse lapse oma: käsikäes vanaemaga ootan rongi – sessamas raudteejaamas, ehk pisut vähem kui 20 aastat tagasi. Inimesi on palju, kõik räägivad kellegagi. Peamiselt istutakse, juuakse kohvi. Pingid on kõvad – mäletan. Ega siis kaua istuda jaksagi, väikse lapse asi. Järgmisel hetkel ostangi tädi käest uhke näoga jäätist. Ja minu jaoks ei ole need kõvad toolid enam mureväärilised. Sel etendusõhtul oskab kordades suuremat kahju tunda minust mitukümmend aastat targem mõttekaaslane, kelle pilk on liikumatult suletud mingis kinnises ruumis, kuhu minul ligipääs puudub. Ka vanaema nostalgitseb raudteejaamast mööda kõndides tihti: väärikas paik oli seesama raudteejaam kunagi. Noored armunud olevat käinud raudteejaama kohvikus kohtumas, privaatne ja romantiline paik kudrutamiseks. Suvel oli park selle ümber imeilus: purskkaev, pingid ümberringi, kõik õitses ja rohetas – see paik elas siin ja aeg liikus rongikiirusel. Seda mäletan veel isegi. See rongikiirus ei tunginud aga siis vägivaldselt sellesse linnaruumi sisse, nii et seda võiks tajuda ebamugava kihistusena, vaid haakus täielikult siinse rütmiga. Aeg oli üks ja ruum oli üks. Rongid sõidavad siin ka praegu, aga tekitavad seda tehes avarii, sest aeg-ruume on nüüd kaks: siinne linnaruum on jäänud omaette, see tiksub vaikselt ja kipub vaid hingitsema. Rongid ei haaku enam, vaid lõhestavad seda linna – neil on teine liikumine (ehk seesama, mis aastate eest? – peab vanaema käest küsima) omaette eraldunud ruumis.

Aeg on abstraktne mõiste, mille mõistestamine on pigem tajumiseks kui keeles väljendamiseks. Teater on väärtuslik vorm selle tajutavaks tegemisel. Ja kes ei taju, pole ka hullu – kokkupuuted on erinevad ja teinekord ei kerkigi esile. Sellepärast vast on ka huvitav, et kaaslase mõte on teine. Tihti arusaamatugi. 

KEERULINE ON PÕNEV.

"Karjäär" Vanemuises

Lavastaja Uku Uusberg (Eesti Draamateater)

Kunstnik Artur Tšehhi

Valguskunstnik Siim Allas

Osades Robert Annus, Tanel Jonas, Martin Kõiv, Markus Luik, Maarja Mitt, Aivar Tommingas

Sadamateatris 29.04.2012

Nagu ma juba Urvele kirjutasin:

"Kui ma nüüd mõtlen selle peale, mida ma ise olen jõudnud pärast meie ühist kuninga surma vaadata, siis võin olla õige täpne ja öelda õige täpse pealkirja – „Karjäär“. Igaljuhul oli tegemist väga hea etendusega. Ma ei olnudki näinud Sadamateatris sellist ruumilahendust. Oli lavaruum, siis läbi klaasi ja ülestõstetavate uste kaudu toimis ka õu ühe ruumina, kust tegelased tulid, kuhu läksid ning kus tegevust jälgida võis, sest kuulda polnud midagi. Pidevalt nägi läbi aknaklaasi tegevust, mis suundus lavaruumi. Ma kujutan ette, et selle lavastuse juures peaks kavalehele olema määratud sihtrühma mittesoovitus gümnaasiumieale, sest nemad ei leia sealt vast midagi. Kõige parem oleks seda vaadata 20. aastates noorel, keda suunatakse mõtlema sellele, kas noor inimene peab ikka kogu hingest olema edukas, ja 60. aastates vanemal inimesel, kelle vaatepunkti mina tõlgendada ei taha, kuna peaksin siis olema vastavas eas – kuna ma seda aga pole, kõlan enda jaoks ebausutavalt  - asun paratamatult ikka 22-aastase vaatepunktis.

Aivar Tommingas on loomulikult hea näitleja (ei vaidle üldse sellega), üks hinnatumaid Vanemuises. Aga tema puhul on alati kaks võimalust – kas vihmamehelik vaikne ja mõtlik filosoof või ülbe loivajalik laiskloom. Viimasel ajal olen näinud rohkem viimast varianti, „Karjääris“ oli küll see esimene. Võib-olla ühetaolised rollid? Igal juhul ütlen selle etenduse kohta nii palju ka, et kindlasti soovitan vaadata (lõpp oli ka vahva (kummaline aga väga usutav pööre) seda ma ära ei räägi, muidu su isu ise vaadata ehk kaob :)), minu jaoks oli see aga värske veri Vanemuises ja olen edasisegi repertuaari osas pisut optimistlikum. Näis, kas tasub ära"

Siis nii ongi.

Noor inimene ei tohi (peaks) olla (olema) edukas. Paraku saab vastata vaid küsimusele - kas tahad olla edukas? Mitte: kas tahad noorelt olla edukas? Kas tahad endale karjääri? Üldse kunagi. Kui see on sinu kindel soov, siis kaeva seda auku kohe. Kogu liiv on tarvis kohe kokku kuhjata. Sest muidu teeb seda keegi teine. Ja muidu on liiga hilja.   

Mitte veel. Kunagi küll. Sellega on aga nii, et kui kohe ei tee, siis hiljem ei anta. Aja oma asja siis nüüd ja kohe. Ehkki sul pole õrna aimugi mille jaoks või kelle nimel. Lihtsalt teed - pimesi ja kogenematult. Vägisi ja hambaid näidates. Et vanus kuuehõlma alt välja ei paistaks.

"Kuningas sureb"

Autor ja lavastaja Homayun Ghanizadeh / Iraan

Kunstnik Inga Vares

Muusikaline kujundaja Liisa Hirsch / Eesti Draamateater

Valguskunstnik Priidu Adlas / Tallinna Linnateater

Etenduse juht Kristin Viljamaa

Osades vabakutselised näitlejad: Egon Nuter, Elina Reinold, Margus Prangel, Külli Reinumägi ja Raivo E. Tamm

Tartu Uue Teatri võimlas 25. aprillil.

Sedasorti etendus, mille järel tahad nii väga sellega midagi asjalikku oma peas peale hakata. Arvad, et sellest saabki kodus midagi enamat. Ilmselt osaliselt sellepärast, et sellest paistab väga suur viimistlus ja täpsus. Justkui reeglitega tehtud. Teistmoodi ka, kui harjunud nägema. Ja kui juba teistmoodi on, siis mõte jääb pidama. Aga enamjaolt just sellisest etendusest saabki just seda, mis sa sel hetkel saad. Ära otsi ja ära mõtle üle - pidin ennast sundima.

Uskumatu liikumisskeem. Avariiohtlik, ja pakub palju eksimisvõimalust. Kohe tekib seos sama lavastaja müüdiainelise "Antigone"-ga, kus kehtisid samasugused nurgareeglid või siis ka lihtsalt Reeglid.  Piiritus ümaruses oli Raivo E. Tamm, kes naerutas oma kummalises ahelas (nagu pärast selgub, siis täiesti põhjendatult seletuvas kestas) oma kummaliste siin ja praegu kohalolevate märkustega juba vaataja saali sisenemise hetkel.

Etendus ei olnud pikk ja ei jõudnud ka igavust tekitada, ehkki jäi sellega üsna piiri peal seisma. Olulist loo-sisest liikumist samuti ei olnud. Laval oli omaette maailm, mis kordus ja põhines mustril, skeemidel, mida mööda tuleb ainult täpselt liikuda. Sest alati on keegi, kes sinust möödub - keegi, kellest möödumine vaid skeemi veatul järgimisel ei tekita konflikti ehk vastu olemist. Ilus möödumine.

Ilmselt mõtlen ma kõige enam, et seesama skeem on iga päev minugi jalge all olemas. Ma küll ei näe seda, aga eneselegi teadmata kõnnin ma nelinurka. Just nurga läbimine kuhugi jõudmaks. Laval näen selle totrust. Ilmselt on see totter eluski. Ja ilmselt võiks (ja tulekski) neid nurki vähendada. Rohkem valida ja kaasa mõelda, sest mõnele nurgale tuleks vastuolu näidates vastu olla.

Mittesuitsetaja ostab koduteel suitsupaki. Kahju, et see siiani avamata on.

Raadioteatri kuuldemäng "Vaikus ja karjed"

Ühe lõigu lühivaatlus

Vaatluse all on lõik Andres Noormetsa lavastatud kuuldemängust „Vaikus ja karjed“. Kuuldemängu pikkus on 35 minutit ja 23 sekundit, selle lõigu pikkus on 3 minutit ja 31 sekundit (tervikfailis ajavahemik 14.24–17.55). Kuuldavas situatsioonis on kolm osalejat, aga selles võib kahelda ja selle üle võib vaielda.

 ...
Mul oli paar nivood veel varuks. 

Kes tuli?! 

Võtsin need kiiresti kasutusele. 

Teereee.

... [ helid] 

Pikem paus. 

[heli] 

Teisel korrusel kolises peegel. üksik klaaspudel toksas teist. põrand nagises. uksed kääksatasid. vann hakkas tegema vannimineku häält. Ma tegin viimase ja otsastava katse. Olin netist lugenud, et hiljemalt neljanda korraga tuleb tulemus kirja saada. 

Teeree >kes tuli! >Teereee 

 [heli] 

Vannitoauks raksatas kinni, vannitoa ukselukk klõpsatas kinni. Väga kaugelt ja väga vaikselt kostis, et vesi võttis ühe jaheda keha oma sooja sülle. Edasised katsed olid mõttetud. Need tuli lihtsalt mõttes üle astuda. Tulemus ei läinud kirja. Seletada ja õiendada oli piinlik. 

... [ heli] 

Kas mu Lucia on tõesti jalgupidi ojas? – kirjutas Lorca.  

Kas mu Lucia on tõesti jalgupidi ojas? – mõtlesin ise ka. 


Situatsiooni peategelase rollis on näitleja Andres Noormets, kelle hääl on ilmselt kuulajale  ka kohe äratuntav ja seepärast on tema vanus aimatav (umbes 50 a kanti).  Kellele ka näitleja teada-tuntud pole, siis ilmselt võib meeshääle vanuse siiski sinnakanti asetada. Kuuldemängus täidab Noormets jutustaja rolli, kes kõneleb oma sisemonoloogi, samal ajal tuuakse sisse paralleeltegevus ja –helid, mis on tajutavad omaette ruumina. Kaks ruumi toimivad aga samaaegselt, siin ja praegu. Jutustaja ruum on suurem ja ühe osa sellest moodustab tegevusruum, mis luuakse helide ja tegevusse asetatud tegelase (edaspidi tegevustegelane) abil.  Kolmas oluline situatsioonis osaleja kahe kõneleja juures on heli, mis selles kuuldemängus kõige enam paigalt liigub. Tegevus on asetatud korterisse või ehk ka majja, ilmselt on see kahekorruseline. Tegevus toimub mõlemal korrusel ja mitmes toas korraga. 

Jutustaja on pidevalt kohal olev tegelane ja tema kõne katkeb vaid kohati ja hetkedeks. Ta kõneleb aeglaselt ja pehmelt, mida võib tajuda mõtisklusena. Tema hääl on toodud kuulajale väga lähedale ja seepärast võib seda tunda sisemonoloogina. Hääle lähedale toomise võte, justkui kajaks see kuulaja enda kõrvus, aitab luua kuulaja ja kõneleja vahel sidet – nagu räägitakski vaid talle.  

Tegevustegelase rollis on samuti Andres Noormets, aga teda võib tajuda täiesti iseseisvana ja eraldi asetsevas ruumis – kaks tegelast ei puutu omavahel füüsiliselt ega verbaalselt kokku. Tegevustegelase ruum ehk teine ruum on kitsam ja asub kaugemal või ka tagapool, aga see ei asu minevikus, vaid kulgeb jutustaja maailmaga samaaegselt. Teises ruumis antakse edasi jutustaja sõnu tegevuse kaudu, selles ruumis jääb tegevus vahepeal ka seisma. Seal kõneldakse vähe, kui seda aga tehakse, siis on see üksnes napp ja lühike illustratsioon jutustaja kõnele. Tekib tunne, et esimene ruum juhib teist – ilmselt seepärast, et tegevus järgneb jutustaja sõnadele, need ei ole päris samaaegsed. Ehk sellepärast on ka teine ruum just teine ruum ega mitte põhi- ega esimene ruum – see justkui allub esimesele ja laseb end suunata.   

Kõige liikuvam ja tegevuslikum tegelane on selles kuuldemängus heli, millega tekitatakse nii erinevaid tasandeid ja kauguseid kui ka teravat ja selget situatsioonipilti kuulaja silme ette. Kellegi tulekut markeerib uksekrigin ja kõneluse vältimist selle konkreetne ja tugev kinnilajatus, vanniminekul, nagu kuuldemänguski öeldakse, on vannimineku hääl ehk lahtikeeratud kraanist voolava vee solin. Üleriietest vabastab jopeluku sirgjooneline, kiire ja terav vuhin,  kriiksuva mademeheli saatel minnakse ükskõiksel marssival sammul trepist üles jne. Huvitav on koht, kus dramaatilisuse tekitamiseks lähendatakse kolm tere-katset: need justkui õmmeldakse teineteise otsa nii et vahele ei jää õhku ega pausi raasugi. Kõik need kolm kontaktiotsingut on lisaks veel esitatud kõrgendatud hääletugevusega. 

Põnev on ka see, kuidas kõneldud kaks ruumi tekitatud on ja miks on need tajutavad üheaegsetena ja mitte näiteks mineviku taasesitusena ehk siis on üks mitte kaks aega. Ruumidena võib neid lisaks jutustaja lähemale asukohale kuulaja ees tajuda ka erineva rütmi tõttu: Noormetsa jutustaja on aeglane, pehme ja mõtlik, samas kui tegevusruumis on pinge ja teravus, pidevad liikuvad helid ja miski ei seisa justkui paigal. Mineviku taasesitusena ei saa seda tajuda, kuna jutustaja esiteks kõneleb olevikus ja on ise otsekui pealtvaataja, ta jätkab olukorra tõlgendamist pärast tegevust. 

Situatsioon leiab aset kellegi kodus. Üks inimene on kodus, kui teine talle lisandub, aga ainult heli kaudu on seda aru saada – kes täpsemalt, seda ei tea kodusviibija isegi. Üritatakse aga teada saada nappide küsimuste tere? ja kes tuli?! abil. Kui vastust ei tule, kasvab pinge ja hääletugevus kolmekordse katseni tulemus kirja saada – see lõpeb vannitoaukse kinni virutamisega. Sealt edasi pinge langeb ja lepitakse olukorraga.

Lahendusvõimalused. 
Kuidas kuuldemängu situatsioon alata võiks? 
Kodus on isa, kes loeb diivanil ajalehte. Koju tuleb poeg, kes võtab üleriided seljast, ei vasta oma tegevuse ajal isa küsimusele kes tuli?, sest see on tema jaoks tüütu. Nad elavad nii ehk naa kodus kahekesi ja on ilmselge kes tuli. Üldiselt tajuvad inimesed kaaslasi, keda nad pikemat aega tunnevad, liigutuste ja rütmi järgi ära, selleks ei pea teda ilmtingimata nägema. Isa reageerib kojutulemise peale alati ühe ja sama tüütava küsimusega tere! ja kes tuli? – nõuab austust, mida poiss anda ei taha. Isa arvates ei pea tema olema see, kes esimene reageerib – tema tere! ja küsimused ei ole vajalikud, uksest siseneja peab endast teada andma, olgugi et see on formaalsus. See on siseneja jaoks aga jube tüütu ja ta tajub selle tarbetust. Kuna tegemist on teismelisega, siis ta otsustab küsimusi ignoreerida. Situatsioon kordub ilmselt pidevalt, see seletab isa (tegevustegelane) ärritust ja jutustaja pettunud leppimist hääletoonis.  
    Situatsioon võiks sama hästi toimuda ka tudengite vahel, kes koos korterit või maja üürivad ja teineteisesse väga ei puutu. Üht see häirib, teine on parema meelega iseendaga kahekesi. 
    Tulija võib olla ka näiteks täiesti võõras inimene. See seletab kindlat vajadust teada saada, kes tuli. 
    Kujutletav on ka situatsioon, kus küsija on vaimselt haige, kõige suuremaks probleemiks on see, et ta ei tunne enda ümber ära situatsioone ega inimesi. Muul juhul saab endaga aga hakkama. Tulija teab seda ja seetõttu ignoreerib küsijat, sest vastamisest ei oleks nii ehk naa midagi kasu. 
    Kui arvestada kahte ruumi korraga, siis võib ehk tegevusruumi ka näha näiteks kui mingit pilti, mida taasmängitakse. Näiteks tegevusruum on unes nähtu rekonstruktsioon ja jutustaja seal kõrval meenutab seda kui samaaegset sündmust, paneb seda enda jaoks uuesti kokku. Unenägude puhul kipub nii olema, et tagantjärele neile mõeldes on nad ähmased ja hägused, need on vaja sõnadesse ümber panna ja nii uuesti läbi mängida, et nad loogilised tunduksid ja tähenduse saaksid.  
   Samuti võib jutustaja omaette vaikse olemisega mõjuda kui lindistaja: lindistab näiteks oma minakassetti, teine ruum on toodud puhtalt pildina taustaks kuuldemängu.   
Millega kuuldemängu situatsioon lõppeda võiks? 
Ilmselt tuleb tegevusruumi helimees vannitoast mingil hetkel välja ja kokku saadakse ehk köögis, kus koos vaikselt mingi aja süüakse. 

Kuuldemängus ei esitata situatsioonile lahendust, see lõpetatakse vaikselt Lorca luulereaga, mis on ka kuuldemängu situatsiooni eesmärk – jääda mõtlikuks ja näidata probleemi.

"Hamlet Anderson"

Endla teatri lavastus Vanemuise suures saalis 02.04, William Shakespeare'i "Hamlet" ainetel loonud Andres Noormets,

lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Andres Noormets,

valguskunstnik Margus Vaigur,

laulude meloodiad Feliks Kütt,

videokujundus Maarja Noormets, Kristo Viiding, Taavi Varm (külalistena),

osades Ago Anderson, Piret Laurimaa, Kadri Noormets (külalisena Eesti Kunstiakadeemiast), Sepo Seeman, Indrek Taalmaa, Lauri Kink, Sten Karpov

Andres Noormetsa "Hamlet Anderson" tundub selline kaval lavastus. Ses mõttes kaval, et Hamleti lugu on siin lihtne: Hamlet, kes tegelikult ei ole ju Hamlet selle kõige esimeses mõttes, on seda esmalt siiski alati. Sest Shakespeare on olemas olnud ja kõik kes "Hamletit" lugenud ja Hamlet Andersoniga kokku puutunud, asuvad tõmbama tähendusseoseid. See on automaatne ja see on paratamatu. Inimlik - nii me teeme pidevalt. Inimene ei ole seega kunagi vaba. Just seepärast, et ta mõtleb, tema peas töötab katkematu seostevõrgustik, mis kasvab hetkega ja millest kerkib piisavate tunnuste avaldumisel esile aina uut, et tekitada uusi seoseid. See on varasalv, kust alati midagi võtta. Individuaalne aga veelgi rohkem tohutult kollektiivne. Selle varasalve pärast ei ole inimene kunagi vaba.

Lihtsus etenduses tundub aga petlik. Me tunneme meile ettesöödetava jutustuse laval küll kohe ära, seda ei peideta ega tehta raskestikättesaadavaks küll mitte mingil moel. Põnevust pakub aga lava. Ja lavapilt on nuputamise koht.

Lavastaja on loonud ühe lisaloo silmale. Mida tehakse selle seinaga ja sellel seinal? Lavastaja käel on kiri: kuusk ja vesi - avastus, mille võin lisada Noormetsa mustrisse, sest need kaks elementi kandsid ka "Arizonases". Vesi on vaikus, selles olek on kui hääleta olemine. Sa oled puutumata ja mingil moel vaba. Ujud ja ujud selles teises maailmas. Tajud keskkonda enda ümber, aga see ei puuduta sind - sa tead selle olemasolust, aga see ei saa sind kätte. Vees on kõik aeglasem - aeg on teine. Sind ei aeta taga ja sina ei pea ka seepärast kedagi taga ajama. Ehk on vabadus kõige paremini tuntavam looduses?

Näitlejatest ma rääkida ei taha, sest siis pean pettumust avaldama. Teatris ei või  aga pettuda - sealt peaks oskama head leida. Esile võiks aga tõsta küll Indrek Taalmaa liikuvat miimikat.

Kihvt teater siiski, et vaataja koduski veel teatris on.

Inimene, kes kasvab üles kõiksuguste seostega, mis asuvad teda kinni siduma ja tema piire kitsendama. Inimene ei määra, vaid ta on määratud temaga seoses olevate asjade, inimeste ja tegude järgi. Mõtteid suunatakse, tihti ei saada sellest ise arugi. Sest mingil hetkel tundub kõik loomulik, isegi kui see seda pole. Mis on õige või mis on vale? Ühel hetkel võib kõik tunduda üksnes ühe suure halli alana, milles orienteerumiseks tuleb mõelda iseendast väljaspool: kuidas see mall töötab ja mis on vastuvõetav - teistele.